Kuulsustena Aserbaidžaanis

805

 {oziogallery 857}

14. aprillil alustasime mitmetunnist bussi-, laeva- ja lennukisõitu Aserbaidžaani poole. Meie sõit Yevlaxi linna kestis umbes 24 tundi. Hotelli jõudes olime kõik küll äärmiselt väsinud, kuid sellegi poolest ei suutnud keegi meist mõelda varjulisele puhkusele oma hotellitoas, kuna järgnevad sündmused olid meie jaoks täiesti ettearvamatud. Me poleks iial osanud arvata, et meie kohalesaabumine ühe väikese Balti riigi esindajatena võiks esile kutsuda taolise ärevuse. Võin puhtsüdamlikult väita, et tundsime endid tõeliste filmistaaridena või vähemalt arvestatavate prominentidena. Kaamerad olid sõna otseses mõttes igal pool, kuhu meie jalg iganes juhtus astuma, ja meil polnud võimalik oma hotellist isegi saja meetri kaugusele kõndida, ilma et kümmekond kohalikku noormeest poleks soovinud meid pildistada. Mitmeid kordi osalesime kohalikes uudistesaadetes ja kord kutsuti meid isegi tunnisesse jutusaatesse.

Aserbaidžaani eluolu on meie omaga võrreldes hoopis teistsugune (mitmeti küll kehvem, aga mitte igas suhtes) ning sealne kliima on muidugi tunduvalt soojem. Nöökimisena näitas kohalik kliima kahjuks meie sealviibimise ajal meile oma jahedamat poolt. Koos eestlastega osalesid projektis veel grusiinid ning aseri noored. Kokku oli meid umbes 50, lisaks grupijuhid.

Meie hommikud algasid kella 9 ajal hommikusöögiga. Kell 10 algavate väljasõitude hulka kuulusid külastused erinevatesse linnadesse, muuseumidesse, mägedesse ja muudesse huvitavatesse paikadesse. Mitte ühelgi hommikul polnud meil täielikku ettekujutust, mis meid sel päeval tegelikult ees ootab: kuhu täpselt sõidame ja mida teeme. Kerge etteaimamatuse varjund saatis kogu kohalikku asjaajamist. Ent selles võisime küll olla enam-vähem kindlad, et igal päeval on põhitoiduks lambaliha – see tekitas meis kui eestlastes tõsist vastumeelsust ning paljud meist (sealhulgas ka mina) keeldusid lõppkokkuvõttes seda söömast. Sellegi poolest ei jäänud me täiesti nälga, kuna kohalikud kokapoisid hoolitsesid selle eest, et me hoolimata oma lambaliha-põlgusest kõhu täis saaksime.

See reis andis ilmselt meile kõigile väga palju uusi kogemusi. Arenes suurel määral meie inglise keele oskus, mida saime praktiseerida seal olles pidevalt. Kindlasti sooviksin ma seda riiki külastada veel mitmeid kordi, kui mul võimalus peaks avanema, sest nii palju asju jäi veel nägemata-avastamata. Kuid kõige rohkem õpetas see reis mulle seda, et olgu see reisimispisik kui tahes suur, on kõige parem olla siiski oma kodus, oma kallite inimeste keskel.

Meivis Piir

 

Mäed, tuunitud Ladad ja sõbrad kogu eluks

Kui sain teada, et ma olen üks neist keda valiti välja osalemaks noortevahetuses Azerbaidžaanis, olin väga üllatunud ja see mõte meeldis mulle. Hakkasin vaikselt reisiks ettevalmistusi tegema. Lugesin väga palju Aserbaidžaani kohta, nende kommetest ja tavadest, käitumisest ja kuidas peaksime ise seal käituma.

Muidugi kartsin ma suhtlemist. Arvasin, et ma ei saa keelega hakkama ja see saab väga suur takistus olema. Seda sõitu sinna kartsin ma vist veel rohkem.

Sinnasõit oli väga pikk. Kohale jõudes olime muidugi väga väsinud. Meie õnneks oli esimene päev väga päikseline ja nii ilus, et me suutsime oma väsimuse sekunditega unustada. Me ootasime esimesel päeval väga teistega kohtumist, kuna meiega liitus veel Gruusia grupp, kus oli 17 noort ja aseri noored. See kohtumine läks meil suurepäraselt, me kõik saime väga kiiresti sõpradeks. Gruusia noored õpetasid meid enda kombel tantsima – see oli väga keeruline, samas ka naljakas ja huvitav kogemus. Keelebarjäärist sain ma ruttu üle tänu sellele, et kõik noored olid väga avatud ja aitasid kui ei osanud ennast väljendada. Keegi ei naernud kellegi üle ega teinud maha kui midagi valesti öeldud sai. See kogemus sellises projektis osaleda oli minu jaoks meeletult positiivne ja väga hea silmaringi laiendaja. Võõras kultuur ja nende kombed on nii erinevad meie omadest. Mulle meeldis eeskätt just suhtlemine teisest kultuurist inimestega ja kokkupuutumine nende kommete ja tavadega. Nemad kindlasti õppisid midagi suhtlusest meiega. Meist enamik said endale projektist väga head ja kindlasti pika-ajalised sõbrad, kellega suhtleme interneti teel edasi.

Mõned gruusia noored tulevad peagi Erasmuse projekti raames Eestisse Tartu Ülikooli, kus veedavad ühe semestri. Nad on väga õnnelikud, et meie neid siin ees ootame ja tutvustame neile meie ilusat Eestimaad ja Tartu linna. Meid kutsuti ka Gruusiasse külla, kuhu meil on väike plaan ka minna. Loodame väga, et meie projektipartnerid tulevad Eestisse, kus tutvustame neile oma tavasid.

Põhja-Aserbaidžaanis olid ka meeletult ilusad mäed. Eestis ju ei ole mägesid, vaid nö künkad. Aserbaidžaan on väga ilus riik ja sealne loodus on imetlusväärne. Huvitav on linnast välja sõites vaadata, kuidas loomad kõnnivad vabalt sõiduteel, karjus nende sabas. Autod on edevalt ära tuunitud Ladad. Tänavatel on igal pool mehed, naisi põhimõtteliselt ei näegi. Kohvikutes ja poodides teenindavad ainult mehed. Elumajad on igal mehel oma näo ja teo järgi ehitatud.

Me laulsime, mängisime nii Gruusia kui ka Eesti mänge, isegi keset tänavat, sest me sõitsime palju piirkonnas ringi. Kõigil üheksal päeval oli palju naeru, aga lambaliha ei taha küll enam kunagi näha 😛 Arvan, et saime projektist endile pika-ajalised sõbrad kellega saame võõrkeelt praktiseerida ja niisama suhelda 🙂

Ragne Õunapuu

 GaleriiVaata galeriid


Samal teemal: Kuuste Q-klubi koostöö aseritega jätkub

 

Kino maale
EelmineHakkaja noor leiab tegevust õpilasmalevas
JärgmineRööv Madise külas