Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 25. aastapäev algas Pangodis lillede viimisega Pikksaare Vabadussõja ausamba juurde. Edasi jätkus see Sotniku tuuleveskis kohaliku kunstniku Voldemar Rätsepa 115. sünniaastapäevale pühendatud välknäitusega.
Tuldi lähemalt ning kaugemalt. Pakiti paberist ja kottidest lahti aastakümneid oma kodu seinte kaunistuseks ning rõõmuks olnud maalid ning riputati need üles tuuliku seintele.
„Näed! Seal on sinu maja peal!“ öeldi üksteisele maale vaadates. “Selle rukkipõllu sa tunned ka ära…“
Ettekande Voldemar Rätsepast kui põllumehest ja pühapäevamaalijast tegi Unipiha kooli õpetaja Eha Jakobson. Teda täiendas kunstiajaloolane Krista Piirimäe: „Voldemar Rätsepa maalid on suurejoonelised, täis avarust. Silm puhkab tema maastikel, mis tekitavad häid emotsioone.“
Kuulasin teda ning mõtlesin: „Nõukogude korra tingimustes, kus pärast mitmeid küüditamisi valitses rahva seas alateadlikult aastakümneid pidev hirm, andis sääraste maalide, millel oli kujutatud küpset rukkipõldu, rukkihakke päikses, valget purjekat Pangodi järvel, värvilist sügist, talvist vaikust ning rahu, rippumine paljude Kambja kandi inimeste kodude seinal aimu hoopis teisugustest elu püsiväärtustest, kui seda olid majanditevaheline sotsilistlik võistlus, viisaastakute plaani täitmine ning ajalehtede ülevaade NLKP kogresside otsuste elluviimisest.“
Pärast välknäituse lõppu lausus rõõmustav kunstniku tütar Tiiu Puri külalistele: „Nii palju rahvast ja pilte poleks teadnud oodatagi.“
Eha Jakobson:
„Mis mind kõige rohkem pärast ettekannet hämmastas, oli see, kui väike ikkagi on Eesti.
Kui ma räägin Voldemari eluloos Sotniku tuuleveskist, siis see ongi siin – meie kõikide silme all. Samuti tema talu maad.
Kui ma toon ettekandesse viite isetegevuslike kunstnike kohta 1974. a näitusekataloogis ilmunud arvustusele, milles kiidetakse kunstnik Voldemari avaruse tunnetust, siis arvustuse kirjutaja istub siinsamas minu vastas, ehkki sellest on möödas üle 30 aasta.
Kui vaatame Gustav Wulff-Õie pojale Rootsi saadetud tema talu maali, siis meile kõigile tuntud laulu „Õrn ööbik“ sõnade loojast kirjutanud raamatu autor Raik Mikelsaar istub siinsamas meie keskel.“
Voldemar Rätsepa lapselaps Tarvo Puri:
„Tuulik on maale, linoollõikeid ja postkaarte täis. Seda tööd jätkus vanaisal aastakümneteks.Mina mäletan teda kogu aeg maalimas ja oma molberti ees istumas. Ta harjutas ikka kõvasti. Eriti siis, kui ta pensionile jäi ja ta kunsti kaugõppekursustel õppima hakkas.“
Lembit Jakobson