Tagasiside

164

Vallavolikogu liige Mait Rebane edastas läinud aasta novembris toimetusele artikli “Volikogu istung Kambja moodi”, mis olevat kirjutatud juba septembris Isamaaliidu kohaliku valimiseelse reklaamilehe tarvis, kuid tehnilistel põhjustel sealt välja jäänud. Valla veebilehel avalikustati Mait Rebase artikkel juba novembris, tasapisi on seal arenenud ka pisike “mudamaadlus” erinevate arvamuste vahel.

Kõigi seaduses sätestatud demokraatlike reeglite järgi korraldatud vallavolikogu valimiste tulemus on olnud Kambjas juba viiel järjestikusel vallavolikogu valimisel (ehk 13 aastat) sarnane – üks ja seesama nimekiri saab volikogus ülekaaluka enamuse ja valijate tahtel vähemusse jäänud jagunevad erinevate nimekirjade vahel.

Iga volikogu koosseisu määrab ära see seltskond inimesi, kel jätkub kohusetunnet või huvi valimisurnide juurde tulla. Alati võib ju hiljem spekuleerida, et võitnud nimekirja toetavadki ainult need inimesed, kes tema poolt hääletasid, kuid kõik teised, kel sel korral kahjuks ei olnud viitsimist tulla häält andma, oleksid teinud sootuks teistsuguse otsuse.

Demokraatlike valimiste (ehk üldisemalt kogu demokraatia) olemus seisnebki selles, et me nõustume seaduslikult saadud tulemustega – olgu need meile meelepärased või mitte. Volikogusse võib kandideerida ju igaüks, kuid volikogusse pääsemine sõltub üksnes valijate eelistustest. Valijad ongi need kõikvägevad, kes määravad ära volikogu koosseisu. Mittemeeldiva volikogu puhul oleks põhjendatum hurjutada valijaid (nii neid, kes hääletasid, kui neid, kes jätsid hääletamata), mitte valituks osutunuid.

Läinud aasta lõpukuudel ilmus Jüri Ginteri poolt koostatud “Volikogu liikme käsiraamat” (muide, neljas, parandatud ja täiendatud trükk). Mait Rebase artikkel oli ajendiks, et võtsin raamatu põhjalikumalt kätte – tahtsin näha, milliseid nõuandeid, soovitusi ja hoiatusi jagab õigusteadust õppinud, riigiametniku ja õppejõuna töötanud autor volikogu liikmetele.

Selgus, et mitmedki asjad, mida Mait Rebane Kambja vallavolikogu juhtidele pahaks paneb, on igati korrektsed ja põhjendatud käitumismallid, mis on laialt levinud nii Eestis kui mujal maailmas.

Näiteks kirjutab Mait Rebane aastail 1993-1996 heaks traditsiooniks olnud “Kohalalgatatud küsimustest”, mis nüüd olla Kambjas keelatud.

“Volikogu liikme käsiraamatu” leheküljelt 46 leiame Jüri Ginteri soovituse loobuda jooksvatest küsimustest.

Päevakorra esitab volikogu esimees või tema asendaja. Soovitav on päevakord eelnevalt valitsuses läbi arutada.

Eestis küllaltki levinud on istungi päevakord, kus on üks kuni kaks etteteatatud küsimust ning lisaks kümnete kaupa jooksvaid või kohal algatatud küsimusi. Seda praktikat ei saa õigeks pidada, sest kiires korras, ilma ette valmistamata esitatud õigusaktid on sageli seadustega vastuolus, raskesti täidetavad, tasakaalustamata jne. Teiselt poolt ei ole see kooskõlas seaduses kehtestatud nõudega, et arutusele tulevad küsimused peavad olema teatavaks tehtud vähemalt neli päeva enne volikogu istungit. /—/”

Kui “Volikogu liikme käsiraamat” läbi lugeda, jääb küll mulje, et Kambja valla volikogus seadusi järgitakse. Enamusdemokraatia tingimustes, millele meie riigis seadusandlus tugineb, on ilmselt paratamatu, et vähemusesse jääja tunneb end vähem või rohkem kõrvalisena.

Kes volikogu koosseisus enamuses, kes vähemuses, see sõltub aga valijaist.

Toivo Ärtis

Kino maale