Pilguheit üle lahe: Soome koolide edu ei ole müüt

158

  

Islandi. Šoti, Kataloonia, Soome ja Eesti Comenius 1 projekti „Kultuur ühendab lapsi“ õpetajad said kokku septembri lõpupäevadel Karamzini koolis Espoos.

Kümme õpetajat (igaühel erinev temperament, igaühel kaasas oma maa ajalugu, traditsioonid, kombed, eelarvamused ja arusaamised ajast ning maailmast) on ühtäkki koos, et kolme päeva jooksul arutada 2006. kuni 2009.aastani kestva projekti eesmärke ja nende täitmiseks vajalikke tegevusi. Projekti kaudu tahetakse kaasa aidata sellele, et üleilmastuvas maailmas oleks ka tulevikus kohta laste rõõmule ning õnnele. Tänu projektile soovitakse saada aimu teiste riikide koolikultuurist ja -maailmast.

Unipiha kool ei pea häbenema

Pellervo Instituudi külalistemaja hallis, kus seintel ripuvad 1950-ndatest pärit maalid koduloomadest ja laest ripub alla kristalllühter, tutvustas iga kool tutvumisõhtul arvuti ja interneti abil oma töid ja tegemisi.

Vaatasin ekraanilt pilte ja videoklippe Kataloonia, Soome, Islandi ja Šoti koolilaste igapäevaelust, nende tegemisistest ja toimetamisistest. Mida kauem ma seda tegin, mida terasemalt kuulasin, millest õpetajad rääkisid, seda enam süvenes minus veendumus: õpetajad on kogu maailmas ühesugused! Neil pole tarvis kasumi saamiseks oma äripartnereid tüssata, kavaldada, maksta altkäemaksu poliitikutele endale soodsate seaduste vastuvõtmiseks parlamendis. Õpetajate rõõm ja mure on kogu maailmas ühine – lapsed, nende tulevik ning kasvamine headeks inimesteks.

Vaatamata oma väiksusele – ülejäänud koolid on 50 kuni 500 õpilasega algkoolid –, on Unipiha kool seekord projekti koordinaator. Meie aastatepikkune õuesõpe ja loodusvaatlused pakkusid sõpruskoolidele suurt huvi. Septembris korraldatud matk metsa seente tundma õppimiseks ja videopildid rukki külvamise kohta kooli läheduses elava taluniku põllul tekitasid projektis osalevate õpetajate seas suurt elevust.

Väikerahvad ja inglise keel

Projekti üks eesmärk on inglise keele kui rahvastevahelise suhtlemiskeele populariseerimine õpilaste hulgas. Unipiha kooli 4. klass suhtleb veebruarist alates kirja teel Šoti lastega Glendelvine algkoolist. Nii muudetakse inglise keele õppimine praktiliseks tegevuseks, mis lähendab omavahel eri maade lapsi. Inglise keele vahendusel pannakse kokku ka laste igapäevaelu puudutav viie maa sõnastik.

Kokkusaamispäevade lõpuks hakkasin üha rohkem aduma seda, et väikerahvad peavad oskama võõrkeeli, et suurematega suhelda. Keelteoskus annab meile võimaluse tunda end üleilmastuvas maailmas mitte kontvõõrana, vaid osalejana maailma toimimises.

Püüdsin aru saada eestlastest, kelle igapäevaelu kulgeb täna bussijuhtidena Helsingis, kalkunikitkujatena ja õunte korjajatena Iirimaal, lapsehoidjatena USA-s. Väljaspool oma kultuuri ja keeleruumi on nad samasugused majanduspõgenikud, nagu on seda Aafrikast viletsate laevadega Hispaania poole teel olevad mustanahalised. Ükski neist bussijuhtidest ega ehitajatest, kes Soome ja Rootsi tööjõuturu täna üle ujutavad, ei võta tegelikult enam osa oma maa ülesehitamisest. Ei aita lahendada Eesti ühiskonna ees seisvaid probleeme ega anna sellesse oma panust. Emakeele kasutamisest ilmajäämine ei lase neil olla iseendid, olla suhetes oma maa ja rahvaga, tema ajaloo ning kultuuriga, isegi mitte mälestustega.

American dream oma filmide ja propagandaga jätkab endiselt võidukäiku terves maailmas. Paadi- ja majanduspõgenike üha kasvav hulk Aafrikast ja Aasiast jätkub veel aastaid ja aastaid.

Rahvaste ajalooline mälu

Espoo linna Karamzini kooli nimi paneb (eriti Eestist tulnud inimest) esmapilgul imestama – Soome koolil vene nimi?!

Pärast ekskursiooni Espoo linnamuuseumis, kus on Aurora Karamzini 200. sünnipäevale pühendatud näitus ning ringkäiku selle rootsi päritolu aadliproua rajatud pargis, see kummastus kaob. Koolid, avalikud pargid, haiglad, mida aadlidaam avas ja rahastas, on teinud ta tuntuks ja meelespidamist väärivaks Soome ajaloos.

Suhtumine ajalukku on kõigil rahvastel erinev ja valikuline. Kogesin seda taaskord Karamzini kooli rektoriga vesteldes.

Kui meie nimetame Rootsi aega kuldseks, siis soomlased kindlasti mitte. Nende kuldne aeg kattub hoopis Vene keisrite (alates Aleksander I) ajajärguga. Siis ehitati üles Helsingi linn, avati ülikool, saadi autonoomia ja parlament. Rootslasi hakati vaikselt, kuid visalt Soome elu tüüri juurest eemale tõrjuma.

Ajaloo üheks allhoovuseks, mis kandub ühest põlvkonnast teise, on suurema rahva tehtud ülekohus väiksemale. Ükskõik, kuidas me tolerantsi nime all seda ka unustada ei püüaks, lahvatab tehtud ülekohus aeg-ajalt leegina põlema. Soomlaste suhtumist rootslastesse võiks mõneti võrrelda meie suhtumisega baltisakslastesse.

Eestimaa mõisaid mööda ringi sõites ei jäta mind siiani maha mu eesvanemate sajanditepikkusest alandamisest, halvustamisest ja rõhumisest tekkiv rusuv tunne. Mõisate suurepärane arhitektuur ja pargiansamblite ilu kahvatub endiselt selle tunde ees.

Multikultuurne Helsingi

Pühapäevane vihmane Helsingi on kella 10 ajal alles peaaegu inimtühi. Bussi oodates märkan 30-40-aastast kodutut meest, kes mind häbenemata ajab käe osavasti bussipeatuses olevasse prügikasti. Hetke pärast on tal peos plekkpurk. Ta uurib seda silmapilgu ja siis rändab leid kilekotti. See, et ka Helsingis prügikaste sorteerivaid inimesi kohtab, üllatab.

Teisel pool teed peatub auto ning kaks Balkanimaadest pärit noormeest võtavad sellest välja redeli ning reklaamplakatid. Pikkade varte otsas asuvad liimirullid hakkavad tööle. Buss sõidab ette ja ma ei näe, millist automarki nad reklaamima asuvad.

Tühjas bussis oleme Kagu- Aasiast pärit 15-16-aastaste tüdrukutega peaaegu üksi. Püüan ära arvata, mis maalt tüdrukud on, kuid see ei õnnestu.

Vanem proua, kes nende läheduses istub, hakkab neidudega väga delikaatselt vestlema. Hämmastun, kui osavasti saab ta teada, et tüdrukud on pärit Taist ja elavad Helsingis juba teist aastat. Õpivad siin ja käivad igal suvel kodus. Eelmisel päeval sattusin õiget bussi otsides kahe eestlasest bussijuhi peale. Üleilmastumine ei ole enam Pariisis või kuskil New Yorgis, vaid siinsamas paari laevatunni tee kaugusel. Sellega tuleb hakata tahes-tahtmata harjuma.

Avatud kooli maailm

Eesti koolide põhihäda seisneb ruumipuuduses. Suurem osa meie koolidest ei vasta füüsiliselt tänapäevasele õpikeskkonnale, avatud ruumi nõuetele. Oma pikkade hämarate koridoride ja nendesse vahetundide ajal tormavate õpilastega sarnanevad meie koolid pigem sõjaväekasarmutele enne õhtust rivistust kui keskkonnaga, kus õpetatakse ning õpitakse.

Ühiskonnas toimiv agressiivsus ei "lahustu" seetõttu kooli keskkonnas minimaalseks, vaid võimendub hoopis tänu ruumikitsikusele.

Nägin Karamzini koolis, kuidas kogu koolikeskkond oli nii üles ehitatud, et ennetada koolis tekkida võivat agressiivsust. Esimese kooliastme klassiruumid asuvad koolimaja eraldi tiivas. Neil on oma sissepääs riieteruumi ja kooliõue. Vahetundi tulles satuvad 1. ja 2. klassi õpilased omapärasesse polüfunktsionaalsesse suurde ruumi, mis täidab üheaegselt nii koridori, saali kui ka raamatukogu ning mänguruumi funktsioone. Laste käratsemisest tekkivad hääled haihtuvad.

Liikumisvajaduse rahuldamiseks on kooli õu, kus on mõeldud nii poistele kui tüdrukutele. Kõigil on võimalik valida
erinevate tegevuste vahel: võimalus ronida mööda erinevaid redeleid, atraktsioone, mängida jalg- või korvpalli, peitust, kula, keksu, kiikuda erineva kõrgusega kiikedel.

Jalgpalliväljaku kasutamine on reguleeritud graafikuga 19 klassi vahel nii, et keegi mänguvõimalusest ilma ei jääks. Ajagraafik ripub koridori seinal. Kirjas on isegi see, kuhu viia pärast mängu pall.

Ruumide viidad ja kõikvõimalikud teadetetahvlid õpilaste, nende vanemate ja kooli personali tarvis annavad tunnistust sellest, et koolis on mõeldud kõigele.

Lehitsen huvi pärast viimase lastevanemate koosoleku protokolli, mille koopia ripub õpetajate toas teadetahvlil.

Probleemsetel lastel hoiavad pilku peal kõik õpetajad. Igal esmaspäeval koguneb hoolderühm ning arutab nädala jooksul juhtunut. Sotsiaaltöötaja tegeleb lisaks laste õpiraskustele ka perevägivalla, vanemate alkoholi ning narkomaania probleemidega.

Laste aktiviseerimiseks töötab koolis palju huviringe. Vanemate tööhõive tõttu tuleb osa lapsi kooli juba hommikul kella seitsmeks ning jääb pärast tunde ka pikapäevarühma.

Hobiharidust rahastatakse nii kooli, Espoo linna kui ka vanemate kaasabil.

Suund on selline, et pärast tunde ja õhtul oleks kool huvihariduse päralt. Nii väheneb arvuti ja teleka roll laste elus. Passiivse tarbija asemel kasvab noor ja aktiivne inimene. Poiste hulgas on eriti populaarne robotite ehitamise ring.

Viimasel aastal tekkis probleem ekskursioonide rahastamisega: seadus ei luba koolil lastevanemate käest selleks raha koguda, linna antavast kümnest eurost jääb aga väheseks. „Eks me pea nüüd lastevanematele selgitama, et edaspidi võivad nad raha selleks otstarbeks koolile annetada,“ ütleb 6c klassi juhataja Kirsti. „Ühist summat, mis sobiks kõigile, ei ole 500 lapsevanema puhul kerge leida.“

Küps ühiskond

Kolm päeva Karamzini koolis süvendavad minus ausaamist, et heaoluühiskonnas on ühiskonna kihistumisest tekkinud sotsiaalsed probleemid koolis suuresti tagaplaanil. Esikohale tõusevad pigem psüühilised ja õpiraskustest tulenevad probleemid. Filmide ja arvutimängude mõjul tekkinud agressiivsus, selle neutraliseerimine, suhted vanemate ja sõpradega, multikultuursusest tekkinud pinged.

Meie peaministri arusaamine, et Eesti jõudmine viie Euroopa rikkama riigi hulka lahendab kõik ühiskonna ees seisvad probleemid, on üheaegselt nii naiivne kui ka küüniline. Viimane just seetõttu, et levib populismi tõttu laialt ning segab ilustamata reaalsuse nägemist.

Soome ühiskonna küpsusest annab tunnistust tõik, et selles ühiskonnas mõeldakse pidevalt kõikidele elanikkonna gruppidele. Vastasseisu õhutamise asemel otsivad erinevad sotsiaalsed grupid võimalusi dialoogiks ning koostööks.

Erivajadustega inimeste loomulik integreerumine ühiskonda algab juba koolist: koolisööklas on võimalik valida porgandi ja õunaallergikutel salatiks kapsas. Kahekorruselises koolimajas on liikumispuuetega laste tarvis lift, õpiraskuste ja vaimupuuetega laste jaoks loodud kõikvõimalikud tugisüsteemid. Lisaks eriõpetajatele maksab Espoo linn kinni ka takso, millega puuetega lapsi kooli tuuakse ja koolist koju viiakse. Ikka selleks, et kooli „liblikavõrgust“ ei pudeneks keegi välja.

Mida küpsem on ühiskond, seda keerulisemaks ja eriilmelisemateks lähevad probleemid. Seda enam arvestatakse iga inimese ja sotsiaalse grupi vajaduste ning eripäraga.

Õhtul hotellitoas televiisorit lahti tehes leian hämmastusega, et parimal eetriajal (kell 22) näidatakse luulesaadet. Neli kriitikut (nagu meie poplaulude hindajad) arutavad innukalt nähtud videoklippi, milles noor luuletaja loeb tühjal karussellil keereldes oma luuletust ette. „Runoraati“ on muutunud just kahel viimasel aastal soomlaste seas üsna populaarseks. “Ka minu mees, kes enne üksnes sõjaromaane luges, istub nüüd alati teleka ette, kui „Runoraati“ algab,“ ütleb järgmisel päeval soome keele õpetaja Teresia.

„Me fetišeerime majanduslikku edu liialt üle. Arvame, et kui peres on ühe auto asemel kaks-kolm, oleme õnnelikumad,“ räägib kunstiõpetaja Nina. „Soomes on viimasel ajal saanud trendikaks jalgrattaga tööl käia. Ka mina teen sedamoodi. See on bensiini kalliduse tõttu majanduslikult kasulik, tervislik ning ökoloogiline.“

Soome koolide edu ei ole müüt

Soome kuulumine õpitulemuste ja koolielu korraldamise poolest maailma parimate riikide hulka ei ole müüt.

„Meie edukuse aluseks on kooli avatus ja tugisüsteemide olemasolu, et ükski laps ei pudeneks koolivõrgu silmadest välja,“ ütleb 6. klassi juhataja Kirsti, käesoleva Comenius-projekti koordinaator.

„ Probleemseid lapsi hakatakse jälgima ning nendega tegelema juba ammu enne kooli. Õpetajate eesmärk on, et laps käituks ja õpiks korralikult, sööks ja puhkaks tervislikult. Temast saaks kokkuvõttes hea inimene. Jälgime seda igal sammul,“ räägib Kirsti lõunalauas.

„Mine ja söö nüüd salat ka ära,“ ütleb ta oma klassi poisile, kes Kirsti lauast möödub ja salatit söömata sööklast jalga tahab lasta. Iga õpilase jälgimine ja tema kasvamine heaks inimeseks Soome koolides pole teps mitte sõnakõlks. Veendusin selles veelkord oma silmaga.

Lembit Jakobson

Kino maale