Esimesed olümpiamängud Kambja kooli staadionil

118

Sportlik eeskuju: Kambja kooliolümpia avatseremoonial kandis tuletõrvikut ja süütas olümpiatule karate maailmameister Marko Luhamaa. Foto: Heigo Mägi

  

Eesti Olümpiakomitee toetusel korraldab järjest enam koole olümpiamänge. Lähtutakse kindlast reglemendist, peetakse kinni olümpiatraditsioonidest, alad valib iga kool ise. Kambja põhikooli esimesteks olümpiamängudeks ettevalmistamine läks käima peale jõuluvaheaega. Suurem sagimine ja olümpiaks häälestumine algas vahetult peale Kambja kooli juubelipidustusi.

Olümpianädala eel joonistasid õpilased kunstiõpetajate suunamisel pilte oma lemmiksportlastest või meelisspordialadest. Maskotikonkursi võitis ja maskoti valmistas 8. klassi tüdrukute kollektiiv. Maskotile nime leidmiseks tehti veerandsada ettepanekut, valituks osutus Olümpiatibu, mille pakkus välja Õnnemari Sule. Kõigi klasside viiel tulihingelisemal spordihuvilisel oli võimalus külastada Spordimuuseumi, et koguda uusi teadmisi meie kuulsatest sportlastest ja nende saavutustest.

On tavaks, et kooliolümpial „esindavad“ klassid enda poolt valitud riiki. Nõnda tehti ka Kambjas. Klassides ehk „riikides“ mõeldi välja ja teostati ühtne olümpiavorm, valmistati lipp, koostati loomingulised enesetutvustused, leiti kõigile võistlusaladele parimad sportlased.

Olümpianädal algas stendide ja kunstinäituse ülespanekuga. Ülekoolilises olümpiatunnis tutvustasid õpilased viktoriini vaheaegadel „riike” küll laulu, tantsu, slaidisõu ja isegi pallimänguga. Suurt kiitust väärib „Eesti riik“ ehk esimene klass (klassijuhataja Valve Keskpalu), sest suudeti anda väga mõjus ülevaade meie olümpiavõitjatest läbi aegade. Viktoriini küsimustele oskasid vanuserühmade lõikes kõige paremini vastata esimese, kuuenda ja seitsmenda klassi õpilased.

Kooli muuseumitoas oli erakordne võimalus näha suurvõistlustelt Eestile au ja kuulsust toonud sõudja Jüri Jaansoni väikest medali- ja pildikogu erinevatelt EM- ja MM-võistlustelt. Viiel olümpial osalenud Jüri Jaanson usaldas oma kalleima tiitli – Ateena olümpiamängudel 2004. aastal saavutatud hõbemedali – Kambja kooli õpilastele vaatamiseks. Põnevaks tegi näituse Souli ja Ateena olümpiamängude maskottide väljapanek.

Pidulikud hetked enne võistlusi

Kooliolümpia sai teoks 1. juunil. Päeva sissejuhatuseks kogunes koolipere saali, et üheskoos vaadata filmi ausast mängust. Abivalmiduse eest tunnustati Anna-Maria Luike, Katriin Altementi ja Elise Nemliheri Ausa Mängu tiitliga. Sportlikuma õpetaja tiitli väärilisteks tunnistati Enn Liba ja Lilia Tsakuhhina.

Olümpiatibu juhtimisel liikus koolipere „riikide“ kaupa rivvi seatult rahvakooli memoriaali juurde, kus 26-kordne Eesti meister aerutamises Heino Kiudma süütas tulealtari leekidest olümpiatule.

Võistlejate kolonnid liikusid kooli lipuplatsile. Iga „riigi” ees kandsid plakatit ja lippu klassi sportlikumad õpilased. Eriline au oli olla „oma riigi” esindaja olümpiatule kandmisel. Nagu traditsioon ette näeb, sammusid avadefileel esimesena olümpia sünnimaa Kreeka esindajad, järgnesid Itaalia, Jamaica, Norra, Prantsusmaa, Rootsi, Soome ja Suurbritannia esindajad. Eesti kui olümpiat korraldava „riigi“ sportlased sammusid viimastena.

Olümpiamängude avasõnad lausus kooli direktor Enn Liba. Kambja esimese kooliolümpia kuulutas avatuks Kambja vallavanem Ivar Tedrema. Olümpiahümni saatel heiskasid olümpialipu Magnus Ott, Peeter Murumets ja Merily Meedla.

Erinevaid „riike“ esindavad jooksjad tõid staadionile tõrviku, millega olümpiatule süütas Marko Luhamaa – karate maailmameister ja Tartumaa aasta sportlane 2006.

Erinevaid „riike“ esindavad jooksjad tõid staadionile tõrviku, millega olümpiatule süütas Marko Luhamaa – karate maailmameister ja Tartumaa aasta sportlane 2006.

Algavatele võistlustele lisasid mõistagi õilsust ja suursugusust sportlaste ja kohtunike vanne, mis kuuluvad alati olümpiarituaali juurde. Sportlaste nimel andis vande Kristjen Käärik, kohtunikke esindas Gert Prants.

Avatseremoonia kultuuriprogrammis astusid üles tantsijad, liikumisrühm ja laulja.

Tibutantsult võistlustulle

Kuna ilm oli sel päeval veidi vihmane ja külmavõitu, siis tantsiti soojenduseks Olümpiatibu, Kanaema ja Marko Luhamaa eestvedamisel tibutantsu. Karatemeister õpetas lastele mõningaid soojendus- ja löögiharjutusi. Ta juhtis laste tähelepanu sellele, et kui satud hätta, siis parim kaitse on kõva hääl ja kiired jalad.

Algasid võistlused.

Sõudeergomeetritel said korraga võistelda viis sportlast. Ala oli tehniliselt keerukas, nõudis osavust, jõudu ja vastupidavust.

Käsikutega kaugushüppes ja paku heitmises olid tehnilised nõksud tuttavad, kuid olümpiamängudeks lisasime antiigihõngu.

Sumosaalis elati aktiivselt kaasa eelkõige väiksematele võistlejatele, kuid see ala soosis kaalukamaid sportlasi. Vanema astme sumomatšid võtsid lausa ahhetama: näha sai puhtaid heiteid, ohtlikke ja dramaatilisi rünnakuid.

Viimase mehe jooks võttis nii mõneltki viimase jõuraasu.

Puššpall kui võistkondlik ala võimaldas välja elada kogu oma jõu, osavuse, meeskondliku kavaluse, aga ehk aitas see maandada ka pika kooliaasta jooksul kogunenud pingeid.

Võidurõõm ja medalisära

Lõppakord: Anne Kanaema Välja, Olümpiatibu ja Kambja kooliolümpia peakorraldaja Katre Pind spordipeost kokkuvõtteid tegemas. Foto: Heigo Mägi

  

Autasustamistseremoonia kujunes pidulikuks ja tundeliseks. Sportlaste unistuseks on võimalus astuda pjedestaalile, saada kaela olümpiamedal ja kuulata „oma riigi” hümni.

Kambja esimesel kooliolümpial tulid neljakordseks võitjaks Germo Pärli ja Merje Aavik, kolmekordseks olümpiavõitjaks Doris Park ja Riina Org. Kahel korral õnnestus pjedestaali ülemisele astmele tõusta Algar Urmil, Marja-Liisa Drenkhanil, Peeter Murumetsal ning Anne-Mari ja Arnold Talvetil.

Kui võistlused läbi, sosistas Olümpiatibu Kanaemale kõrva, et ta nägi pika päeva jooksul tõelisi sportlikke pingutusi, kaotusekibedust, võidurõõmu, uhkust, koostöövalmidust ja kaasaelamislusti. Kambja on palju tublisid, sportlikke ja rõõmsameelseid lapsi.

Olümpiamängude piduliku lõpetamise käigus kustutati olümpiatuli ja langetati olümpialipp, mille neli tublit sportlast staadionilt ära kandsid.

Korraks puges põue nukker tunne – lõppes ju midagi ühendavat, suurt ja ilusat. Kooliolümpia lõppes, et tulla tagasi näiteks kolme aasta pärast.

Anne Välja

Pealtvaataja Valve Luha muljeid Kambja kooliolümpialt

Käisin esimest korda „tõelistel“ olümpiamängudel – Kambja kooliolümpial. Sea
l võitsid kõik – lapsed, õpetajad, korraldajad, pealtvaatajad. Viit olümpiatundi täitsid vaatemängulisus, suursugusus, patriotism, võitlused-heitlused, rõõmu- ja kurbusepisarad.

Kambja staadion ja selle ümbrus on väga sobilik soliidsete olümpiamängude korraldamiseks. Vaatamata vingele tuulele, vihmale ja jahedale ilmale osalesid lapsed võistlustel vapralt ja tublilt.

Sumot sai Kambjas näha esimest korda. Läksin ka ise hasarti, kaasaelamist ja kisa oli küllaga. Õnn, et traumasid ei juhtunud. Puššpalli trügiti nii, et vahel oli murul pikali maas neli-viis last, teised võistlejad nende kohal. Viimase mehe jooksus panin tähele, et võitjateks tulid need lapsed, kes on ümber järve jooksudelgi hästi esinenud. Ikka ühed ja samad nimed ja näod!

Autasustamise tegi eriti pidulikuks see, et olümpiavõitjatele mängiti „oma riigi“ hümni. Tunne oli pidulik, endalegi tulid pisarad silma. Tore oli vaadata neid lapsi ja nende rõõmu, kes tulid neljakordseteks olümpiavõitjateks.

Märkasin, et üks hõbemedali teeninud 9. klassi poiss tuli pjedestaalile algul rõõmsana, kuid siis kohe tõsines ja tema silmanurgas läikis pisar. Oli see võidurõõm? Kaotusekibedus?

Torkas silma õpetajate üksmeel võistluste korraldamisel ja kaasaaitamisel. Üks kõigi, kõik ühe eest!

Koduteel kohtasin kooliolümpia hõbemedaliomanikku sumos Matti Luike. Hõikasin talle, et ta oli tubli poiss, vastuseks kuulsin tagasihoidliku „Aitäh!“ Hea, et korralikud lapsed pole kuhugi kadunud!

Aitäh tublile kooliperele ilusate emotsioonide eest!

Kino maale