Vana armas koolimaja

95
Pilt:

Foto: Heigo Mägi

Minu mälestused Sipe koolimajast algavad aastast 1947 – olin kaheksa-aastane ja läksin esimesse klassi. Oktoobris sain juba üheksaseks. See oli sõjajärgne aeg ja lapsi ei pandud noorelt kooli.

 

Mulle meeldis koolimaja, sest see oli omapärase ehitusega hoone. Maja koosnes justkui kahest osast – parempoolne tiib oli ühekordne ja vasakpoolne kahe-kordne, keskelt läks teisele korrusele lai puutrepp. Paremas tiivas oli kaks suurt klassiruumi, risti nende otsas paiknes kooliteenija tuba koos köögiga. Alumisel korrusel jäid vasakule poole riideruum, kaks klassiruumi ja õpetajate tuba. Teisele korrusele jäid avara klassiruumi kõrvale elavnurk ja direktori korter.

Esimene klass oli päris õpetajate toa kõrval, mis ei olnud kuigi meeldiv, sest esiteks kostis sinna klassist tulev lärm ja teiseks avanes sealt üks uks meie klassi. Õpetajate toa teine uks viis treppidega koridori ja sealt edasi paremasse tiiba. Meie ei saanud muidu oma klassiruumi, kui läbi seitsmendike klassi. Sellepärast ei tohtinud ka kooli hiljaks jääda – kui õpetaja oli juba tunnis, ei julgenud meie sealt klassist enam läbi minna. Seitsmenda klassi õpilased olid meie silmis juba suured inimesed. Mõni poiss oli nii suur ja tugev, vaat et õpetajaski suurem.

Paremas tiivas olid liitklassid, sest ruumid olid suured. Kui mina olin neljandas klassis, siis meie ruumis oli üks pingirida teise klassi õpilasi. Minu kaks aastat noorem vendki oli seal.

Meelde on jäänud õpetaja Mäeorg, kes oli lastega väga hea ja hoolitsev, tema kohta võis tõesti öelda teine ema. Õpilased võtsid kodust kaasa ainult lõunaleiva, kuid õpetaja Mäeorg organiseeris sinna kõrvale ka kuuma tee. Meie, lapsed, pidime maksma ainult suhkruraha, mis polnud sugugi suur summa.

Meie perest käis koolis kolm last. Igal hommikul praadis ema suure pannitäie liha, mida siis meie lõunaleiva vahel kaasa võtsime.

Koolimajast natuke eemal asus seltsimaja, mille saalis toimusid peod. Rändkino näitas seal filme. Selles majas olid ka õpetajate korterid.

Kooli vastas asus suur puukuur. Küttepuude kuuri tassimine oli üks tore seltskondlik töö. Õpilased seisid pikas reas ja halgusid käest-kätte andes said kõik puud kenasti riita.

Kool elas täisverelist elu. Poisid meisterdasid käsitööõpetaja juhendamisel ilusaid puidust asju ja tüdrukud tegelesid käsitööga. Võimalus oli õppida nii karaktertantsu kui ka rahvatantsu. Laulude õppimine käis samuti vilkalt. Mäletan Lead, kes oli väga hea solist.

Toredad olid koolipeod, eradelt on meelde jäänud nääripeod. Peale esinemisi jagas näärivana alati kingitusi. Pakist leidsime tavaliselt kodus valmistatud küpsiseid. Sel ajal oli suhkrut vähe ja küpsiste tegemisel kasutati hoopis peedisiirupit. Mida tumedam oli siirup, seda tumedamad tulid ka küpsised, aga maitsvad olid nad siiski.

Ükskord käis meil külas isegi viiulikunstnik, kuid meile, lastele, see muusika eriti ei meeldinud.

Kooli armastatuim ruum oli elavnurk. Sinna võisid lapsed tuua potililli ja loomade topiseid. Ei puudunud sealt ka elus jänes ja siilike, keda me väga hoidsime.

Elavnurgas toimusid ka klassiõhtud, kus sõime kuivatatud õuntest valmistatud paksu kisselli ja kõrvale saia. Need klassiõhtud meeldisid meile ja kõik olid väga rahul.

Alates viiendast klassist läksin ma teise kooli, kuid mälestused vanast armsast koolimajast on siiamaani meeles.

Luule Hurt

Kino maale