7.9 C
Kambja
Reede, 29.03.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivOlen tänulik iga krutski eest

Olen tänulik iga krutski eest

2004. a 1. septembril täienes Kuuste kooli pedagoogiline kaader nelja uue õpetaja võrra. Nende hulgas oli ka siinkirjutaja, kes asus täitma ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kohuseid.

Sissejuhatav tund tollase viienda klassiga oli mul kõige viimasena. Olin selleks hetkeks juba üle saanud esimese päeva pabinast. Teismeealised õpilased olid mind vastu võtnud vaoshoitud uudishimuga. Viienda klassi põnnidega silmitsi seismist oskasin karta kõige vähem. Seda enam, et klass koosnes eranditult poistest – need ju selles vanuses päris põnnid.

Juhtus aga hoopis see, et klassis avanev vaatepilt tekitas minus midagi paanikahoo taolist, mis sundis mind reflektoorselt ust kiiruga kinni lööma, et siis uuel katsel kõrgendatud ettevaatlikkusega klassi sisse astuda.

Ega midagi väga hullu ei olnudki… Enamik teab meist muinasjuttu seitsmest pöialpoisist. Mina aga nägin tol päeval esimest korda seitsmepealist draakonit: mulle arusaamatul põhjusel olid väikemehed koondunud õpetaja lauale külakuhja ja piidlesid elava huviga uksest sisseastujat. Energiasööst, mis kiirgas kontsentreeritult seitsmest silmapaarist, rabas mind lihtsalt jalust..

Edaspidi sain teada, et poisid valdavad lisaks külakuhja püramiidile suurepäraselt ka teisi koondumisvõtteid – rivi, ringi, torni jpm. Lemmikuks jäi siiski külakuhi, kuhu kaasati teinekord ka õpetaja, kui viimane otsustas näiteks tunni ajal kontrolltöid parandada.

Energiat ja tegutsemistahet neil poistel jätkub. Kui midagi ühiselt otsustatakse, viiakse see ka ellu. Olin töötanud koolis juba paar kuud, aga ei osanud ikka viienda klassi marakrattidest erilist ohtu aimata. Kord ootasid poisid Kuuste koolmaja teise korruse pikas kitsas koridoris inglise keele tundi. Mul oli tol hetkel asja teisele poole koridori. Nagu arvata võib, kujunes see mu elu kõige sündmusterohkemaks kolmeks meetriks. Vaevalt jõudsin poistekamba keskele, kui kellegi hele hääl hõikas: “Võtame õpetaja sülle!” Mõeldud-tehtud! Nüüd ma vähemalt tean, mida tundis Gulliver Liliputimaal.

Meenub ka, kui poisid akna kaudu klassist põgenesid. Ma ei osanud direktorile adekvaatselt selgitada, miks viies klass ajalootunnist osa ei võta. Ühel kenal päeval kraadisid kõik poisid endal enne ajalootundi 37,5 kraadi palavikku.

Igatahes, kui olin pool aastat Kuuste koolis töötanud, küsis mu õde: ”Kas Kuustes peale viiendike teisi klasse polegi?” Loomulikult oli, aga teistest polnud nii palju rääkida.

Minu jaoks lõpetab tänavu väga eriline lend. Olen tänulik iga krutski eest, mida viie aasta jooksul olin sunnitud üle elama. Väljakutsed on tekitanud vajaduse otsida loovaid lahendusi.

Aitäh, poisid, vahvate elamuste eest näiteringis, bändiproovides, matkadel! Kõks, lillekesed!

Kersti Kivirüüt

Loetumad