Õnneliku lõpuga lugu

120

poiss koeraga autosSügiskuu viimase reede pärastlõunal väntas Merike Siibak jalgrattal Elvast kodu poole, kui Tamsa kandis kuulis koera kiunumist. Vaatas ringi – ei midagi. Süda hakkas siiski vaevama ja ta läks tee äärde asja uurima.

poiss koeraga autosSügiskuu viimase reede pärastlõunal väntas Merike Siibak jalgrattal Elvast kodu poole, kui Tamsa kandis kuulis koera kiunumist. Vaatas ringi – ei midagi. Süda hakkas siiski vaevama ja ta läks tee äärde asja uurima.

Maaparandussüsteemi kaaneta magistraatlkaevust, umbes 2 m sügavuselt, vaatas vastu koer. Merike võttis kõne Kambja vallavalitsuse keskkonnanõunikule ja mitme inimese abiga sai koer päästetud.

Merike võttis isase rotveileri oma tiiva alla, söötis-jootis ja andis peavarju. Koera peremehe leidmiseks kaasati mitmed kanalid: Tamsa-Pangodi kanti riputati üles kuulutused, kontakti võeti kohalike jahimeestega, raadio Elmar hõikas teadet maha, jne.

Tänu raadio kuulutusele leidiski koer taas oma peremehe ja teisipäeva õhtupoolikul tuldi koerale järgi. Armas oli vaadata, kuidas koer istus truult autos ning ootas kodu sõitu. Autost poleks vist küll enam keegi teda suutnud välja meelitada. Aitäh Merikesele, tänu kellele pääses koer hukkumisest.

 

joomplu:511

Kino maale