Ega seda väga tihti ei juhtu, et doktorikraadiga teadlane tuleb oma kodu-algkooli külla ja räägib tund aega oma uurimistööst Teravmägedes, Longyearbyeni linnas, polaarpäevast ja –ööst, lumelaviinidest ning jääkarudest. Ühel südatalvisel koolipäeval just nii Pangodis Unipiha koolis juhtus.

Matemaatikaga sinasõbraks

Kohtumist lastega alustab Martin Liira hoogsalt. Seitse aastat Tartu üliõpilasteatris kaasa löömist annab tunda. „Kas teile puud, linnud, loomad meeldivad?“ küsib ta elevusega hääles suurde klassi kogunenud lastelt.

Sellist küsimust ei olnud lapsed oodanud. „Jaa!“ Jaa!“ kostab rõõmsalt läbisegi. „Aga ookeani on teist keegi näinud?“ Tõnis, kes on Erasmus projekti raames käinud Portugalis, tõstab käe. Sild edasiseks vestluseks Martini ja tänaste Unipiha lastega on loodud.

Martin jätkab: „Mina läksin pärast gümnaasiumi lõpetamist Tartu Ülikooli õppima geoloogiat. Sõna on ise raske, aga maakeeli tähendab see maa tekkimise ja arengu lugu. Õppisin seda, kuidas tekivad mäed, mered. „Kas mõni mägi võib ära ka kaduda?“ 4.kl. poisid, kes on maa ehitust juba õppinud, vastavad kindlalt: „Jaa!“

„Kõige suurem ookean on Vaikne ookean,“ sõnab Mikk (1.kl) vahele. Martin kuulab ja täpsustab:

“ Aga ta ei ole alati mitte kõige suurem ookean olnud. Nende suurus ajas miljonite aastate jooksul muutub samuti. Seda kõike läksin ma ülikooli õppima. Nüüd olen ma teadlane ja töötan ülikoolis. Mulle meeldib füüsika, keemia, geograafia, matemaatika..“

„Mulle ka!“ kostab klassis hääli ning tõusevad käed. „Aga kas kellelegi ei meeldi ?“ Üks käsi tõuseb. Martin vaatab seda poissi ja ütleb siis korraga: „Tead, ma räägin sulle ühe loo. Mulle ka matemaatika üldse algul ei meeldinud. Ma ei saanud üldse pihta, kuidas see asi käib. Ja siis võtsin kätte ning hakkasin uurima. Kuidas on see võimalik, et ma matemaatikast aru ei saa? Nii hakkaski matemaatika tasapisi meeldima. Ja nüüd on matemaatika mulle väga suur sõber.“

Martin Liira pajatamas teadlase elust Unipiha kooli lastele. Foto: Eha Jakobson

Geoloog olla

Martin jätkab. „Aga geoloog olla ja loodust tundma õppida on väga tore asi. Siis saad sa maailmas palju rännata. Mitte ainult Eestis, vaid terves maailmas. Mina olen käinud .. Ta võtab õpetaja laualt gloobuse ja küsib, nagu mitte teades.. „Kus meie siin oleme? Kas keegi oskab mulle näidata?“

„Mina oskan!“ Mitu last tulevad ja näitavad nüüd Martinile gloobusel sõrmega kohta, kus me asume. „Kas see on Unipiha?“ „Ei! See on Eesti!“ vahetavad lapsed üksteisega arusaamatuses pilke. Nagu tahtes öelda: „Ise on teadlane, aga ei tea..“ Mulle toob see muige näole.

Martin jätkab naerulsui. „Aga siis lendasime ühel päeval lennukiga ühele poolsaarele.“ „See on India!“ tunnevad lapsed gloobusel koha ära. „Sääl on väga kuulus meteoriidi kraater. Kas te teate, mis see on?“ „Jaa!“

Nüüd laseb Martin poistel rahulikult endale ära seletada, mis see on ja kuidas ta tekib. Indiast jõutakse ka Kaali meteoriidikraatrini, mida ükski laps polnud näinud ega külastanud.

„India kraatri läbimõõt on 1,2 km.“ Selle arvu kuulmine võtab ohhetama. „Kui suur see meteoriit siis ise võis olla?“ tahab Tõnis (4.kl.) teada. „ Seda saab välja arvutada. Veel käisin ma Aafrikas Ghana vabariigis. Ka seal uurisin ma meteoriidikraatrit. Korjasime ülessulanud kivitükikesi, et neid laboratooriumis uurida.

Minu viimane reis, mis ma tegin geoloogina, oli uurimisreis saarestikule, mis kannab nime Teravmäed. Mis te arvate, kas seal on soe või külm?“

„Muidugi külm,“ kinnitavad lapsed ühest suust. „Allpool on soojem,“ arvab keegi. „Kus all?“ küsib Martin täpsustamiseks üle. Ja näitab gloobusel sõrmega Antarktikat. Nüüd annab ta väikese selgitava õppetunni, miks lõunapoolusel on külm, veelgi külmem kui põhjapoolusel.

„Talvel on Teravmägedel 40 kraadi külma ja siis veel tuul. Mina elasin seal kaks ja pool aastat linnas, kus elab kaks tuhat inimest ja asub kõige põhjapoolsem ülikool maailmas. Seal ma uurisingi koos teiste teadlastega Arktikat.“

Edasi näitab Martin videoklippi Teravmägede loodusest. Ekraanile ilmuvad veiklevad rohelised virmalised. „Mis need on?“ „Virmalised!“ hüüavad lapsed rõõmsalt kooris. „Aga nad on palju tugevamad kui Eestis,“ lisab Edward (4.kl.)

Sellele järgnevad jääkaru, kelgukoerad, rebased. „Nii nunnud!“ ei jäta lapsed neid vaadates ütlemata. „Mina tõin endale sealt kelgukoera kaasa,“ ütleb Martin slaidi mõtlikult vaadates.

Edasi näevad lapsed suuri jääkoopaid, kuhu saab talvel sisse minna. “Kiivrid ja kaitsevahendid peavad muidugi kaasas kõigil olema,“ täpsustab Martin.

„Kas te teate, et talvel on Teravmägedel sada päeva täiesti kottpime. Sada päeva pole üldse valgust. Ainult virmalisi ja kuud saab aeg-ajalt näha. Kui valgus hakkab tagasi tulema, päike piilub üle horisondi, siis pole see mitte valge nagu meil, vaid sinine.“

Kui ekraanile ilmuvad põhjapõdrad, tunnevad lapsed need loomulikult ära. „Nad söövad samblikke,“ teavad nad Martinile öelda. „Õige! Aga nad liiguvad seal vabalt, ka linnas. Ja mitte keegi neid ei tülita.

AUKARTUST ÄRATAV: Inimkäsi on tilluke jääkaru käpajälje kõrval. Foto: Peter Hill

Teravmäed on jääkarude kuningriik

Teravmägedel on üldse nii, et inimesi elab vähem kui jääkarusid. Neid on seal üle kolme tuhande, inimesi aga kaks tuhat.“ Kas nad inimesi ära ei söö?“ tahavad lapsed kohe teada. „Kui väljaspool linna grupiga liikuda, peab ühel inimesel alati püss igaks juhuks kaasas olema.“

Edasi näitab Martin rohkesti pilte jääkarudest ning nende poegadest. Seletab, miks neil kliima soojenemisega elu järjest raskemaks muutub. See, et nad on võimelised ujuma hülgejahil meres vahemaa Tartust Tallinnasse. See võtab lapsed ahhetama.

Arusaamine, et Teravmäed kuuluvad eelkõige jääkarudele, mitte seal elavatele inimestele, paneb mind kulmu kergitama. Sellisele järeldusele jõudmine näitab Looduse suure majapidamise süvamõistmist. Ilmselt aitas sellisele arusaamisele tulemine kaks ja pool aastat elamist Teravmägede karmis kliimas. Selle tekkele pani aluse aga viis aastat õppimist Unipiha Algkoolis

„Saare kuningas on jääkaru. Meie peame olema tagasihoidlikud ja kohanema,“ jätkab Martin. „Meie oleme Teravmägedel külalised. Kui näeme karu, siis läheme ära. Relva me ei kasuta. Karu nägin kõige lähemalt nii umbes 300 m kauguselt.

Laviinid on seal suur oht. Üldiselt jääkarud ei roni mägedesse, nad oskavad hoiduda laviinidest. Suvel liiguvad jääkarud põhja poole, kus merel jää pole ära sulanud. Jääkarud talveund ei maga. Tatsavad kogu aeg ringi, söövad hülgeid.

„Kas seal on lumeleoparde“, küsib Joosep (2.kl.) „Ei!“ vastab Martin kiiresti ja jätkab slaidide näitamist. Ühel neist on mees autos ja selle kõrval jääkaru. „ Jääkarud on hästi uudishimulikud. Ta läheb kohe vaatama, mis asi see on.“ Laste naer. „Jääkaru vaatab, mida mees autos teeb. Ta läks autosse peitu. Mees teadis, kuidas külalisena tuleb Arktikas käituda.

Kus sellel slaidil jääkaru on? Tule näita. Nad oskavad end väga hästi ära peita. Ei, seal teda küll ole. Nad muutuvad maastiku osaks. Kas jääkaru suudab kahel jalal püsti seista? Oo, jaa! Siis on ta 3 m kõrge, kõrgemal kui teie klassi lagi. Miks ta seda teeb? Et paremini nuusutada.“

KOHTUMINE JÄÄKARUGA TEKITAB SOOVMÕTTEID LENNUVÕIMEST: Dr Martin Liira (vasakult teine) ekspeditsioonimeeskonnas Teravmägedel. Foto: Peter Hill

Elu teadlasena Teravmägedel

Suvel sulab lumi ära ja siis me saame teiste teadlastega minna väliproove võtma. Sooja on siis vaid 8-10 kraadi. Talvel rändame ringi lumesaanidega liustikke uurima. Kogume lume, vee, kivi ja jää proove.

„Liustikud sulavad, võib-olla olete kuulnud ?“ küsib Martin slaide edasi näidates. „Jaa!“ kinnitavad lapsed ühest suust. „Talvel uurivad teadlased ka virmalisi, seal on selleks neile eraldi uurimisjaam. Virmalisi on talvel päris tihti. Need paistsid mu toa aknast väga hästi ära.

Linn Longyearbyen on pisut suurem Kambja alevikust. Söekaevanduses saadava söe abil saadakse elektrit ja sooja. Mäed on juba seest tühjaks kaevatud. „Kas seal kulda võib leida?“ küsib keegi poistest. „Võib küll, aga seda nii palju pole, et kopaga kaevama hakata.“

Meid oli selles teaduslinnakus koos lastega kümme eestlast. Tähistasime koos vabariigi aastapäeva , sõime kiluvõileiba ja laulsime hümni.

Hästi palju on seal tailasi ja filipiinlasi. Oli ka soomlasi ja venelasi. Teadlasi Indiast, Pakistanis. Lõuna-Ameerikast, Hiinast. Soomlastega tuli sõprust teha, sest neil olid saunad.

Uurimistöödeks talvel peab bensiini, toitu, juua kõvasti kaasas olema. Teravmägedes muutub ilm väga kiiresti. Alles oli taevas selge. Äkitselt on aga kõik su ümber valge. Üksinda ei tohi kunagi siis edasi minna. Pole, kes aitab. Ühes lumetormis GPS näitas kuristikku, me ei näinud seda ja jäime seisma.

Polaarööga toime tulek ei olnud kerge, kuid lihtsam, kui oleksin arvanud. Sõime palju vitamiine, õunu, pirne. Kodudes kasutatakse päevavalguslampe. Päike on ikka väga suur jõud. Saime kasutada spordisaali, ujulat. Polaaröös muutud sa pisut aeglasemaks ja rahulikumaks, tegelikult väga mõnus tunne.

Polaarpäev ajal aga ei looju päike iialgi. Minu majja paistis ta kell 12 öösel aknast sisse. Paksud kardinad olid akendel kogu aeg seepärast ees. Muidu poleks saanud üldse magada. Nii valge on, et võid ööselgi minna kas kooli või lasteaeda.

Minu ülesandeks oli otsida mere põhjast metaani. Gaasi, mis soodustab samuti kliima soojenemist. Eriti, kui jää Artikas ära sulab ja metaan külmunud pinnast välja pääseb. Teda on, aga mitte katastroofiliselt palju.

Puid Teravmägedel pole, kuid tuult on hästi palju. Ja see on külm. Küttepuud tuuakse saarele lennukiga. Saab võrguga osta, nagu meil bensiinijaamades.

„Kus kemps välitöödel on?“ tahab keegi lastest välitööde slaide vaadates teada „Ikka väljas. Ise kaevasime suure kandilise augu, kust läheb trepp alla. Seal on tuulevaikne. Kui labidas oli trepi juures püsti, siis oli kemps vaba. Kui labidas pikali, siis oli kinni.“

Lõpetuseks ütleb Martin: „Praegu olen teadur Tartu ülikooli geoloogia osakonnas. Põhja-Eestis leidub rohelist liivakivi, galukoniitliivakivi, ja mina uurin, kas sellest kivist saab teha väetist. Lisaks sellele loen keskkonnageoloogiat tudengitele, kuidas inimesed loodusega hakkama peaksid saama. Mida teha näiteks, kui vulkaan hakkab järsku purskama?

Kas teate, miks on Lõuna-Itaalias hästi palju maavärinaid? Saja miljoni aasta pärast pole enam Vahemerd ja sinna tuleb mere asemele mäestik. Mina enne ülikooli seda ei teadnud.

Maakera on nii suur, saad rännata paljudesse erinevatesse kohtadesse. See pärast tasub mina ülikooli õppima geoloogiat.“

Ligi poolteist tundi kestis rännak Teravmägedesse, kus lapsed said kustutada oma teadmisjanu.

Näha slaidide vahendusel teadlaste lumesaani, varustust, seda kuidas nad proove võtavad, liustikke.

Aitäh, Martin, Unipiha laste poolt võimaluse eest tutvuda jääkarude ning Teravmägedega. Saada pisut aimu teadlase elukutsest.

Lembit Jakobson

Päisefoto: Peter Hill
Kino maale