Imelised Inimesed meie ümber

236
Aime-Laine Kahk (keskel) oma noorte näitlejatega. Foto: Andri Viinalass

Kasvõi korra aastas peaks iga inimene ka teatris käima. Noh, ma mõtlen – kultuurne inimene. Jah, sel aastal jällegi ei sattunud minema! Ja siis korraga kuldsete tähtedega kutse ja veel kutse samale üritusele telefoni teel. Kutsujaks kallis inimene, meie kõigi hea teatrihaldjas Aime-Laine Kahk. Või kuidas peaks Aime kohta ütlema? Õpetaja, juhendaja, lihtsalt teatrisõber. Või siis lastesõber. Usun, et mõnigi sai kutse postituvi noka vahelt ja lisaks südamliku telefonikõne pealekauba. „Esitusele tuleb kaks tükki, üks tänapäevane koolielulugu ja teine, noh, Sinu kooliajast, viiskümmend aastat tagasi. Tule kindlasti, koged mõnd oma aja seiklustki uuesti,“ naljatab Aime telefonis. Aitäh, kindlasti ei jäta ma võimalust kasutamata.

Istun saali viimases reas ja ootan põnevusega, millal siis seiklust saab. Kirsiraksus käimine, haaa, kuidas sai Aime nii täpselt teada, et mina ikka ka. Tikrid, oo jaa. Meie aias polnud nii magusat sorti olemaski. Konsari Miilil olid lausa karusmarjad, karvased ja täiesti küpsed. Kas ka kodus „madinaks läks“, ei mäleta. Väikese koha inimesed said omavahel kõik asjad ilma madinata lahendatud, siis, viiskümmend aastat tagasi. Kas inimesed olid siis mõistlikumad? Küllap – kõik tundsid kõiki ja iga pere tegi või oskas midagi, mida teistele sai pakkuda. Minu isa oskas vikatit „tsagada“, aga Miili tegi oma karustest tikritest veini. Saad siis kellegagi madistada või tülli minna!

Peale 18-minutilist vaheaega ja kohvikuhõrgutiste nautimist on laval juba uued teemad. Tänapäevased. Halastamatud suhtedraamad ei jäta ka koolielu puudutamata. Kas inimene ongi suhtlemises käpard ega õpi tuhat aastat end sõnades väljendama? Loomad saavad oma elu elatud ja elust rõõmu tuntud sõnakest lausumata. Aga inimene – kunagi ei saa aru, kas mõtleb ta üht, ütleb teist ja teeb kolmandat või jätab kõik tegemata. Mõtlen, kuidas küll Aime Kahkil kõik toimib. Lapsed teevad laval teatrit, täiesti ehtsat teatrit. Mulle meenub, et uurisin kord Aime käest, mis on see saladus, et lapsed tema küljes nagu magnetiga kinni püsivad ning üksteisele „ära teha“ ei soovi. Aime rääkis siis usaldusest ja teineteisega arvestamisest ja hoolimisest. Aime oli mulle öelnud, et räägib lastele kõigest, vanadest asjadest, räägib, kuidas tema ise mõtleb, mida tunneb, kuidas rasketest olukordadest välja tuleb. Meenub, et Aime küsis minult, et kas ma olen kunagi pilvi vaadanud. Muidugi, kõik inimesed vaatavad pilvi. Ta küsis minult, et kas olen ka mõelnud, kuidas pilved käituvad. Kas millalgi on üks pilv teisest mööda kihutanud nagu mõni hullunud maanteehuligaan. Kas on mõni neist vale manöövri tagajärjel teelt välja sööstnud… selline meenutus keset südamlikku teatrietendust.

Mõtisklen. Kas tõesti mõne inimese sisse on peidetud rohkem kui teise sisse? Tagareast hea kõigile kuklasse vaadata. Kas on siis? Aru ei saa, kuid tunnen, et mõnda inimest siin saaliski tahaks kallistada, kuid teine jätab külmaks. Minu teise klassi õpetaja oli minu arvates tõeline iludus. Kati Pruuli, juba nimigi oli tal väga ilus minu meelest. Alati, kui õpetaja Kati minu pingile lähenes, sain imetleda tema käe peal kuldset käekella, metallist võruga. Mäletan täiesti selgelt, et kell soonis natuke pehme vormiga käe sisse. Ma teadsin, et tegelikult on minu klassijuhataja kuninganna. Mida ta küll meile õpetas, ei meenu. Viiendas klassis saime täiesti uue klassijuhataja, Miia või oli Minna Karp. See õpetaja tuli meile kui päästjaingel. Ta korraldas matku, viis metsa loodust uurima, oli meie vastu nii lahke… Mis küll oleks juhtunud, kui ta poleks meie kooli tulnud. Üllatan end mõttega, mis kõik võib küll lapsele oluliseks saada. Nii oluliseks, et see viimse päevani meeltes seisab. Arvan, et ka Aime ei tea tegelikult, mis võluvägi tema sisse on peidetud. Kuid lapsed teavad ja võivad ka viiekümne aasta pärast kõigile rääkida, et neil oli imeline teatritrupi juhendaja, tema nimi oli Aime Kahk.

Aitäh, Aime, olemast, tegemast ja jaksamast!

KAI PAKS,
Uhti kõrtsiemand

Kino maale