Unipiha koolis alustas tööd robootikaring

190
Unipiha kooli õppurid tutvuvad huviringis põneva robootikaga. Foto: Eha Jakobson

Sel veerandil on Unipiha kooli lastel võimalus õppida programmeerimist, et panna tööle robotid.

„See on põrandarobot,“ tõstab 2. klassi õpilase Jaani ema Kristel üles „mesilase“ ja näitab seda 24. jaanuari viimase tunni ajal suurde klassi kogunenud Unipiha kooliperele.

Kuna ka mina ei ole varem robotitega kokku puutunud, jään põnevusega ootama, mis saab edasi.

„Robotid töötavad käskluste kaudu ning abil. Kui neid ei anta, seisab robot paigal,“ jätkab ülikoolis tudengitele matemaatikat õpetav Kristel. „Selle roboti puhul on meil võimalus anda 40 käsklust. Mikk, kui me tahame, et robot edasi sõidaks, millisele klahvile me peame selleks vajutama?“

Nutika poisina vaatab Mikk korraks tahvlile, kuhu õpetaja Kristel on märgid joonistanud, ning vastab: „Noolele, mis viib edasi.“

Õpetaja abiga leitakse „lepatriinul” üles märgid, kuhu tuleb vajutada, kui tahetakse sõita tagasi, pöörata vasakule või paremale, teha ümberpööre… Pärast seda algab marsruudi programmeerimine. See on laste jaoks uus sõna, mis vajab selgitamist. Esialgu joonistatakse roboti tee paberile. Esimese ülesandena proovivad kõik lapsed sõita otse. Sammude arv, mida robot teha võib, ei ületa 20. Teekond salvestatakse roboti mällu ning sõit võib alata. Küll on uhke tunne, kui robot sõidab sinu koostatud programmi järgi!

Teise ülesandena antakse robotile juba rohkem käsklusi. 3.- 4. klassi lapsed saavad proovida, kuidas robot liigub edasi, tagurpidi, keerab ennast ümber, liigub siis jälle ette antud arv samme otse, vasakule või paremale… just nõnda, nagu teda on programmeeritud. Mitte alati ei talita robot õigesti – see tähendab, et klahvidele vajutamisel tehti viga, mis tuleb nüüd üles leida. Pärast seda salvestatakse paberile kantud marsruut uuesti roboti mällu, et see saaks õigesti sammuda.

„Vahva!“ leidsid kõik lapsed pärast tundi. Robootikatund hakkab edaspidi toimuma igal neljapäeval.

Robootikaringi juhendaja Kristel Mikkor kommenteeris: „Selline programmeerimine õpetab lastele planeerimist, olema täpne marsruudi koostamisel ja märkide salvestamisel roboti mällu. Õpetab nägema ette roboti teekonna lõpp-punkti. Üks asi on see, mida ma ütlen ja tahan. Teine asi, kuidas marsruudi koostan, selle roboti mällu salvestan ning kuidas robot sammuma hakkab.

Kuna on matemaatika ja robootika huviring, siis edaspidi kindlasti proovime lahendada ka matemaatilisi ülesandeid – tuleb nii klassikalisi paberil lahendamisi kui ka matemaatika teadmiste kinnistamist läbi mängude.

Robootika poolel uurime esmalt täpsemalt, mis ikkagi teeb ühest masinast roboti, ja proovime jõuda ka programmeerimiseni arvuti abil ja arvutiprogrammi teel teist liiki robotite liikuma panemist. Seda saame hakata siis tegema, kui saame valla poolt toetust huviringi vahendite soetamiseks.“

Kuulan Kristelit ja mõtlen: „Kindlasti aitab see kaasa nende poiste ja tüdrukute emotsioonide korrastamisele, tahteomaduste kasvamisele, aitab arendada mõtlemisoskust.“

LEMBIT JAKOBSON

Kino maale

Kommenteeri: