Oh aegu ammuseid…

876

Muuseum on nagu tahavaatepeegel, kus hoitakse alles vanu esemeid ja tarkusi. Sepa kanda on sepatöö oskuste säilitamine ja edasiandmine.

Olen sepatööd teinud alates 1988. aastast ja võin julgelt öelda, et sellist tööd nagu sepatöö ei ole olemas. On olemas vaid väike osa sellest. Üks sepp saab kanda ainult mingit väikest lõiku suurest tervikust.

Oma esimese sepatöö tegin 9- või 10-aastaselt. Kinos oli tollel ajal üks põnev film allveeujujatest ja tänu sellele tekkis mul vastupandamatu soov Saadjärvel kaldaäärses vees ahvenaid harpuunida. Ostsin kalastusvahendite poest kõige suurema õngekonksu. Ajasin selle gaasipliidi peal kuumaks ja painutasin sirgeks, et kinnitada oma looming puidust varre otsa. See ei valmistanud mulle mingit raskust. Tagantjärgi mõtlen, et kuidas see võimalik oli.

50 aastat tagasi oli elu hoopis teistsugune kui täna. Paljudel lastel elasid vanaemad ja vanaisad maal. Majapidamistes tehti ise palju asju, mida tänapäeval ostetakse poest. Minu vanaisal oli linnast 30 km kaugusel oma maja, milles oli puutöötuba. Enne kooli oli mul selge kirvega tahumine ja peitliga töötamine. Suuremad lapsed ees ja mina järel tegime puuhalust purjekaid, mida sai tiigi peal ujutada. Puukuuris olid kruustangid, väike alasi ja jalaga tallatav käi. Seal sai teha metallitööd, muu hulgas sai selgeks vikati pinnimine ja luiskamine.

Vanaisal ja vanaemal oli väike põld, kus kasvatati hernest, uba, vilja, peeti ja kartulit. Laudas olid kaks lehma, sead, lambad, haned, kanad. Õunapuuaias askeldasid mesilased. Vanaemal olid kangasteljed, millel ta kudus lihtsamaid kangaid ja vaipu. Veel küpsetas ta ise leiba ja saia. Mäng ja töötegemine olid omavahel lahutamatult seotud. Kõike tehti üheskoos nii küünis, heinamaal kui kartulipõllul. Talvel käidi metsas puid tegemas. Tänapäeva lastel tekitab see mõiste – puid tegema – segadust. Puud kasvavad ju ise, kuidas neid teha saab?

Elu ongi sestsaadik palju muutunud. Nüüd olen ma ise vanaisa. Mul on Otepää lähedal vana rehielamu ja 7,5 hektarit maad. Põldu ma ei pea ja loomi ei kasvata. Siiski on mul oma sepikoda. Minu elulaad sarnaneb suuresti linna omaga. Maalt käin linna tööle, suure osa toidust ostan poest.

Need ajad on möödas, kui isa või ema läksid tööle ja võtsid lapsed kaasa. Lastel on kaotsi läinud võimalus õppida töötegemist sellisel moel, nagu seda taludes tehti.

Õnneks on Eesti Põllumajandusmuuseumis loomad, põld, puutöötuba, kangakoda, sepikoda, leivatare, garaaž ja tegevuste juhendajad. Kambja valla elanikel on muuseumis hea võimalus teha ajarännak ja viia ka lapsi ning lapselapsi tagasi esivanemate aega, tulla justkui maavanaema või maavanaisa juurde, nagu seda tehti 50 aastat tagasi ja proovida siin kätt mitmesuguste tööde ning tegevustega.

MART SALUMAA,
Eesti Põllumajandusmuuseumi sepp-programmijuht

Kino maale

Kommenteeri: