Ja kevad sai suveks. Tulgu ta helge!

199
Tava-aastal on gümnaasiumi lõpuaktuse aegu ümbritsevad tänavad autodest umbes ja aula ning fuajee pilgeni rahvast täis. Seekord mahtusid autod parklasse, kooli trepiesine plats oli aktuse eel hõredalt täidetud siniste aulatoolidega. Lõpetajad käisid ühekaupa aulas lõputunnistuse järel ja pärast kuulati kõnesid kõigiti seadusekohaselt distantsilt – vanemad eemalt puude vilust ja lõpetajad hajali toolidel istudes. Ometi oli kõik pidulik ja omal kombel justkui veelgi pidulikum. Oli emotsioon ja olid teemakohased lilled ja pisarad. Tartu Postimehe fotoreporteri Margus Ansu pildil jäädvustatakse erakogudesse parasjagu koolitrepil poseerivat 12.a klassi, keskel klassijuhataja Piret Rannast.

Nüüd on ta läinud ja uuesti tuleb ta umbes kolm kuud vähem kui aasta pärast. Seekord oli meil ehk rohkem põhjust talle tänulikult järele lehvitada – ärevatel aegadel oli kindlasti rohkesti tuge valgusega täidetud pikenevatest päevadest ja sõbralikust päikesest, see oli kui kestev meeldetuletus, et kõik kole läheb varem või hiljem mööda.

Kevad jagab meile iga kord heldesti oma nooruslikku elurõõmu ja –jõudu ja kui aeg käes, siis lahkub kergejalgselt ja seelikusabade lenneldes, tuul juustes ja naerulohud põskedes.

Viimased kevadpäevad olid eriti rikkalikud. Kraadiklaas püsis ülemiste pügalate kandis isegi öösiti. Võimalik, et me isegi torisesime selle palavuse peale! Võimalik, et meil on millalgi pisut nagu piinlikki selle torisemise pärast…

Kuidagi uhke tunne on kõigi õnnestumiste üle, kõigis olukordades väärilise ja värvika lahenduse leidmise üle. Kui valla kõige suuremas koolis Ülenurme gümnaasiumis oli viimane lõpuaktus ära peetud, saabus toimetuse arvutisse direktori kiri: „Tahan kohe südamest tänada meie lapsevanemaid, sest koostöös lõppes kõik väga hästi. Ehk mahub paar rida sellesse vallalehte.“ Eks head sõnad ja uudised lausa peavad mahtuma!

Omamoodi vaimustav tõesti on see meie oskus ja visa tahe ikkagi kõigega toime tulla. Eks ole ju meie ajalooski erinevaid näiteid, süngeid ja veel süngemaid. Karmilt on meie pisikese rahvakilluga ümber käidud, aga imetlusväärsel kombel oleme ikkagi alles jäänud. Meil on kahjuks põhjust pidada mälestuspäevi, aga meil on ka omad tähtsad päevad, mil rõõmustada ja pidutseda. Sedapuhku küll kindlasti ettevaatlikumalt ja hillitsetumalt.

Paljugi on olnud pikalt lahtine, sõltumas asjaolude kujunemisest. Jaanipäeva kui aasta ühe oodatuima sündmuse tähistaminegi oli küsimärgi all. Otsustatud oli, et valla ühist suurt jaanituld seekord ei tehta. Juba oli teada, et võidutuli saadetakse võidupühal valdadesse, aga mis sellega edasi tuleks teha…

Lahendusena pakuti, et vallavanemad toimetavad tuletungla oma valla rahva juurde ja siis võib iga huviline sealt tulekillukese oma kodus või kodukülas künka otsas tehtava jaanitule läitmiseks hankida. Oli piirkondi, kus kogukonna esindajad kogu külale tuleläidet otsimas käisid, suure tõenäosusega läideti jaanilõket nii mõneski paigas sellelt naabrilt, kes tulejagamisel käinud, soetatud leegiga. Võidupüha ja jaanipäev on me rahva jaoks oluline päev ja jaanilõketest õhtutaevasse tõusev suitsujuga võiks ikka olla kui pühaliku riituse rõõmustav ja mõtlemapanev ilming. Et oleks rahu maa peal ja inimestest hea meel.

Tulgu meile helge ja hea suvi!

Vallaleht ilmub uuesti augustis, seniks turvalist ja meeldivat aega meile kõigile!

MAIRE HENNO

 

Head lapsevanemad!

Suur tänu teile distantsõppe ajal laste haridusse panustatud aja ja toetuse eest!

Õpetajate ja kooliga laabunud koostöö tulemusena lõpetasid kõik õpilased väga edukalt õppeaasta.

Ilusat suvepuhkust kõigile!

Olev Saluveer,
Ülenurme gümnaasiumi direktor

Kino maale

Kommenteeri: