Pranglilaane haruldane virvepuu kui värav teispoolsusse

878
Kaatsi ristipuu tüve ehib taevase tule ehe jälg. Pranglilaane haruldane virvepuu. Foto: Ahto Kaasik

MTÜ Põline Pere korraldas äsja lõppenud aasta 8. detsembril Kambja kihelkonna hiieretke, mille teekonnal külastati ka Prangli laane ristimändi.

Prangli laanes või õigemini sellest alles jäänud raielankide vahel kasvab mitmesaja-aastane männipuu, haruldane ja väekas risti- ehk virvepuu, tõeline metsaema, kelle koores on kümnete lahkunute hingemärgid. Tänavu möödub selle puu looduskaitse alla võtmisest 61 aastat.

Kohalikus maakeeles on puu nimeks Ristipetai ja Pranglilaane ristipedajas, kirjakeeles aga Kaatsi ristimänd ja Ristimänd.

Kambja kihelkond on kahe erineva pühapaikade tavandi kohtumisala. Põhjast ulatub siia hiienimeliste kogukondlike pühapaikade levikuala lõunaserv. Lõunast aga küünib siia ristipuude levikuala põhjaserv. Nii on Lalli külas põline Iisi mänd ja Iiemägi ning samas leidub ka ristipuid. Lalli hiiest 4 km lõuna pool aga kasvab Eesti üks erilisemaid ristipuid. Teist nii jämedat, kõrget ja märgirikast ristipuud Eestist enam naljalt ei leia. Peale seda, kui agarad kultuuriametnikud Valgamaal Laatres kasvanud vana ristipedaja maha saagisid ja Tartusse ERMi vedasid, on Kaatsi ristipuu ilmselt kõige ristirikkam ja suurem ristipuu meie maastikel. Eesti Looduse Infosüsteemi andmeil on puu ümbermõõt 1,3 m kõrguselt 286-310 cm ja kõrgust on puuhiiul 36-39 m. Matuseliste lõigatud ristimärke on puul üle saja. Vähemalt nii palju on siin peatunud ka erinevaid matuseronge!

Kaatsi puu on eriline veel mitmel põhjusel. Tavaliselt lõigatakse ühes kohas märke erinevatele puudele, Kaatsis on aga kõik märgid ühel männil. Tavaliselt lõigatakse märke 1-2 m kõrgusele, Kaatsis aga algavad puukoorde lõigatud märgid maapinnalt ja ulatuvad kuni 4 m kõrgusele. Kõrgemal asuvate ristide lõikamiseks on kasutatud ilmselt redelit. Samuti on erilised Kaatsi männil asuvad märgid. Tavaliselt on ristipuude märgid 10-20 cm kõrged. Kaatsi ristipuul aga leidub nii väiksemaid kui suuremaid märke – kõige pisemad neist vaevalt 5 cm, suurimad aga ligi 40 cm kõrgused. Mõned ristid on ka korrapäraste harudega, nagu see on omane meie põlisele märgikeelele. Õnne- ja nõiamärgid on nii meil kui teistel põlisrahvastel ikka korrapärased.

Kaatsi ristipuu tüve ehib taevase tule ehe jälg. Pranglilaane haruldane virvepuu. Foto: Ahto Kaasik

Kuid see pole veel kõik. Pranglilaane ristipedaja on ära märkinud ka taevajumal Uku. Ümber puutüve kulgeb ladvast alla välgutabamuse tagajärjel tekkinud lõhe.

2018. a paigaldasid kristlased Kaatsi ristipuu juurde oma palverännutee pingi ja kohalik kirikuõpetaja käis seda õnnistamas. Ilmselt lasid nad end eksitada märkide kujust ja puu nimest. Vaatamata sellele, et ristipuudesse lõigatavad ristid on praegu valdavalt pikajalgsed võllapuud ehk ladina ristid, ei ole sellel taval kristlusega midagi pistmist. Teel kalmistule peatub matuserong ning matustel olevad vanemad mehed (isad, vennad, ristipojad jt) lõikavad tee ääres kasvavasse puusse ristimärgi. Märk peab olema maanteelt näha. Puu juures võetakse ka pits viina ja mälestatakse lahkunut. Selle tavaga seotakse lahkunu hing puuga. Ristipuu on hingepuu. Lisaks toimib ristipuu piirivalvurina, mis ei lase hingel kodukäijana elavaid tülitama minna. Meie põlises loodus-usus ehk maausus ei lähe hinged Paradiisi ega Põrgusse, vaid teise ilma ja tulevad sealt ikka ja jälle omastele külla ja appi. Pühade ajal, nagu hingedeaeg või jõulud, laseb hingepuu hinged koju omakseid vaatama.

Võrumaal on nimetatud selliseid puid virvepuudeks. „Kreutzwald jutustab, et matuselised Wõrumaal ühe tee ääres kaswawa puu all peawad peatama. Leinalised joowad kehakinnituseks kodunt selle tarwis kaasa wõetud wiina, seowad siis sinise, punase ehk kollase willase lõnga puu tüwe ümber. Puusse lõikawad nad ristimärgi. Sarnase puu nimi olewat wirwepuu.“ (Eisen, J.M. 1920. Eesti mütoloogia II, lk 165)

Kõpu kihelkonna Iia külas kasvab Viljandimaa ainus ristimänd, millel võib näha korrapärast ratasristi. Saaremaal leidus kuni 1940. aastateni „ristipuid“, millel ristimärgi asemel peremärgid. Sarnaseid puid esitab ka Holzmayer 1872. a ilmunud kogumikus „Osiliana I“. Tõenäoliselt on pikajalgne rist matusekombestikus uus nähtus. Mõelgem vaid kalmistute vanadele ratasristidele. Üks omamoodi põnev kaljujooniste ehk -raiendite leiukoht asub ka Virumaa Kadrina kiriku välisseintel. Seegi näikse olevat seotud vaenema matusetavaga.

Lõpuks veel mõned põnevad pärimusekillud Kaatsi ristimänni kohta.

Kambja laanes on üks mänd, sinna käivad vaimud. Kui surnud sääld mööda vias, siis tehakse sina rist. ERA II 10, 77 (1) < Kambja – Aleks Kurvits

Kui matuserong läks, siis lõigati tee äärde puu sisse rist, et kodukäija tagasi tulla ei saaks. Siin on Prangli laanen too suur pedajas, sinna lõigatas praegu veel riste. Too puu on nõnda riste täis, et kõik üleni. RKM II 392, 28 (11) < Kambja, Russaku k – E. Tampere (1985)

Kui surnuga mindi, siis lõigati puu sisse rist, mis oli tee ääres. Laanes on suur mänd, sinna lõigati rist. Igaüks katsus ikka kõrgemale lõigata. Kui autoga sõideti, sis seisti auto katusele, et saaks kõrgemale lõigata. Rist lõigati mälestuseks ja et tagasi ei tule änam. RKM II 392, 30 (3) < Kambja, Prangli k – E. Tampere (1985)

Ristikuusik

Kamja kirikus Suure-Kambja poole minnes on tee ääres kuusik. Selle väikse kuusiku teeäärseid puid on ristidega varustatud. Veel meie ajani lõigatakse mõni kord kuuskedesse rista, endisel ajal muidugi palju sagedamini. Risti lõikasid matuselised, kes surnukirstuga sealt mööda sõitsid kiriku juurde. Matuserong peeti kiriku ääres kinni, võeti väike naps, mindi kuuse juurde ja lõigati taskunoaga – arukorral kaasas leiduva kirvega kuuse koore sisse väiksema või suurema risti. Ristist loodeti takistust surnu kodukäimisele. Surnu võis surnuaialt teed mööda kuni ristiga kuuseni tulla, risti nähes pidi ta aga tingimata surnuaiale tagasi pöörama. Nagu kurivaim, kartis kodukäijagi risti. E 8° XIV 4 (2)

Mälestuse rist

Kui surnuga surnuaia poole mindi, siis viimase metsa vahel peeti kinni ja kõige lähem omane – surnu isa ehk vend (kindlasti meesterahvas!) – lõikas puu sisse risti. Terve voor pidas kinni, võeti viina. Seda risti vaadati ja mäletati hiljem, kui sealt mööda käidi.

(Jutustaja on risti lõikamist näind oma isa ja ema matmise aegu. Nüüd enam ei tehtavat. Et see oleks ühenduses kodukäimise uskumisega, seda jutustaja ei tea.) ERA II 298, 231/2 (1) < Kambja khk, Kambja v, Suure-Kambja as – R. Viidalepp (1933)

Vaata lisaks ka „Kristlaste palverännutee pink Prangli Ristipetai juures“ http://www.palverand.ee/kaatsi-ehk-pranglilaane-ristim%C3%…/

AHTO KAASIK,
looduslike pühapaikade ja rahvapärimuse uurija ning tutvustaja

Loo autoril on palve, et inimesed saadaksid oma mälestusi selle puu kohta. Eriti oodatud on mälestused, mis seotud ristide lõikamise ja muude tavadega, mida puu juures on järgitud või veel järgitakse. Lisaks Pranglilaane ristipedajaga seotule oodatakse mälestusi ja pärimusi ka kõikide teiste ristipuude ja muude pühapaikade kohta aadressile ahto@hiis.ee.

Kino maale

Kommenteeri: