Seekord laulsid ja musitseerisid lisaks metsvintidele, musträstastele, ööbikutele 16. mail Unipiha kooli folgipeol ligi 50 last Eestimaa erinevatest koolidest: Kambja Tähelinnud, Maatasa, Kaval Käsi ja Päevakene.
Lisaks laulmisele mängiti plokkflööti, karmoškat, kandleid, kitarri, tantsiti rahvalikke tantse, mängiti Setu muinasjuttu ja söödi kokatädi Heli maitsvat rabarberikooki.
Mis vägi paneb algkooliealised lapsed käima aastaid oma kooride ja ansamblite proovides?
„Mulle meeldib esineda,” vastab julgelt Jumi (Unipiha, 3. klass). „Tahtmist peab olema,” vastab Tallinnast Piibarite ansamblist pärit Laura (5. klass).
See vastus võtab sõnatuks. Jõuan kiirelt mõelda: „Tähendab, sel nääpsukesel karmoškat mängival tüdrukul on juba olemas arusaamine proovides käimisest ja et selleks läheb tarvis ka tahtejõudu, et edasi käia, kui tüdimus peale tuleb. Ja nii aastaid. Kui pärast kontserti Piibarite ansambel lihtsalt oma rõõmuks mängis, sütitas üks pill teist kaasa mängima. Taipasin korraga: see ongi muusika nakatumise imeline võlu, mis lauljaid liidab ja koos mängimas hoiab.“
Kõige suurema esindusega oli peole tulnud Kambja kooli Tähelindude rühm Marika Lehiste juhtimisel. „Laul teeb rinna rõõmsaks, ” leidsid ühiselt Tähelindude muusikud Kirke ja Grete (6. klass). Mõlemad laulavad alates 1. klassist. „Kirke vedas mind endaga kaasa,” lisab naerulsui Grete.
Ühisel seisukohal olid abivallavanem Liis Rosin ja valla haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Anneli Vetka: „Emotsioon on vägev. Neid noori inimesi esinemas nähes ei karda, et pärimuskultuur Eestis edasi ei kesta. Rõõm oli kuulda ja näha koole, kus tegeletakse Unipiha ja Kambja kooli kombel samuti rahvalaulude ja tantsude, meie eesvanemate pärimuse edasikandjatena oma koolis.“
Kuidas tuua lapsed rahvalaulude, tantsude ja mängude juurde? Seda enam, kui käimas on Eurovisiooni lauluvõistlus?
Jaagup Kippar (Piibarite ansambli juhendaja): „Minu puhul oli see lihtne. Mu ema ja isa olid Piibarites. Mina käisin maast madalast nendega igal pool kaasas. Nii õppisin juba poisina tundma erinevaid pille, rahvalaule ja tantse. Pärimusmuusikas olemine muutus igapäevaseks harjumuseks ja vajaduseks. Samamoodi on praegu Piibarites ka minu lapsed. Eks see pärimusmuusika pisikuga õigeaegne nakatamine tule vanematel ja juhendajatel ära tabada, see õnnelik juhus ja tarkus ära kasutada. Popmuusikast ei pääse, eriti teismelisena, kuidagi mööda. Aga see läheb üle.“
Pidu lõppes üle 100-aastase vana lastelaulu „Juba linnukesed” ühislaulmisega. Aitäh kõikidele laulu- ja pillilastele, nende juhendajatele ja ka lastevanematele, kes kohale olid tulnud. Eriline tänu Unipiha kooli hoolekogu esimehele Sven Tennole ja õpetaja Anari Kroonile, kes hankisid ja panid üles kaks ruumikat telki, kus kurja ilma kiuste pidu sai pidada.
Lembit Jakobson
Pärimusrühmas Tähelinnud on üle kolmekümne liikme – peamiselt Kambja Ignatsi Jaagu kooli õpilased, aga ka vilistlased, kes on soovinud jääda osa andma ja saama sellest meie kogukonnast. Rühmas tegutsetakse mitmekülgselt – tutvutakse rahvapärimusega nii sõnas, laulus kui ka tantsus. Eriti armastatakse ühiselt mängida laulu- ja ringmänge, tantsida traditsioonilisi pärimustantse ning õppida rahvalikke pillilugusid.
Pillimänguõppes saavad lapsed ja noored kätt proovida väikekandle, ukulele, bassukulele, kitarri, parmupilli, jaurami ja suupilliga. See lai pillivalik loob võimaluse igaühel leida oma lemmikinstrument ning avastada pillimängu rõõmu koos teistega.
Pärimusrühma juhendajana olen õnnelik, et 26 aastat tagasi folkloorirühmana tegutsemist alustanud kollektiiv on jõudnud Tähelindudena tänasesse päeva. See on olnud teekond, mis on andnud palju – igale liikmele ja ka mulle endale.
Mida annab Tähelindude juhendamine mulle endale?
Seda teed käia tähendab minu jaoks palju enamat kui lihtsalt õpetamine. See on võimalus hoida elus ja edasi anda meie esivanemate loodud kultuurikihti – traditsioone, lugusid, laule ja väärtusi. See on identiteedi hoidmine – nii enda kui ka noorte jaoks, kes otsivad oma juuri ja tähendusi, millele toetuda.
Pärimusrühma juhendamine on hariduslik teekond – õpetan, aga ka õpin ise iga päev. Iga kohtumine, laul, tants või pillilugu annab võimaluse avastada midagi uut. Koostegemine õpetab empaatiat, vastutust ja üksteise märkamist. Selle kaudu saavad noored kogemuse, et koos saab luua midagi tähendusrikast, mis kestab ja millel on väärtus.
Minu jaoks on see ka inimeseks kasvamise tee. Pärimuse kaudu saame kasvatada noortes hoolivust, ausust ja avatust – väärtusi, mida maailm vajab. See on viis aidata neil kasvada headeks inimesteks.
Kõige enam aga annab see mulle võimaluse midagi anda. Püüan edasi pärandada armastust pärimuse vastu, et see ei jääks seisma raamatusse või muuseumisse, vaid kõlaks laste häältes ja pillimängus, elaks edasi nende südameis ja tegudes.
„Helisevad pillikeeled, laulud, tantsud rõõmsal meelel, Kambja kirje tsirgukesed – hoogsad Tähelinnukesed.“
Marika Lehiste
Pärimusrühma Tähelinnud juhendaja
