18. juunil jõudis lõpule üks meie ühine ja tähendusrikas teekond – lõpetasime Tartu Ülikoolis kaasava hariduse magistriõpingud. Need kaks aastat ei olnud meie jaoks vaid kraadi omandamine, vaid sügav eneseareng ja sisuline süüvimine õpetajatöö olemusse. Õppisime veelgi paremini mõistma, kuidas iga õppijat toetada ja kuidas kujundada koolikultuuri, mis väärtustab iga last. Kaasav haridus ei ole meie jaoks lihtsalt loosung. See on mõtteviis, mis suunab meid igapäevases töös – kuidas märgata, mõista ja toetada iga õpilast just sellisena, nagu ta on.
Õpingute jooksul käsitlesime põhjalikult, kuidas kujundada õppimist paindlikult, õiglaselt ning teaduspõhiselt – nii, et iga õpilane tunneks end õppetöös osalisena ja väärtustatuna. Magistriõpingud suunasid meid süsteemselt reflekteerima: kas meie õpetamine on mõjus? Kuidas toetada paremini nii tuge vajavat kui ka kiiremini arenevat õppijat? Kuidas arvestada kultuurilise mitmekesisuse ja individuaalsete arenguteedega? Need küsimused on jäänud meie igapäevase töö lahutamatuks osaks. Tänu õpingutele kasvas ka meie teadlikkus, kui oluline on õpetaja professionaalne tasakaal. Et saaksime olla toeks teistele, peame oskama hoida ka iseennast – oma vaimset tasakaalu, motivatsiooni ja arengusoovi. Õpetaja professionaalne areng ei ole ainult teadmiste kogumine, vaid ka oma hoiakute ja väärtuste teadvustamine.
Meie õpingute loomulikuks jätkuks sai ka vanemõpetaja kutse, tase 7 omandamine. Meist on saanud teadlikumad, tundlikumad ja enesekindlamad õpetajad. Soovime olla õpetajad, kelle töös on iga õppija märgatud. Soovime panustada ka oma kooli kolleegide arengusse – olla arutelupartnerid, juhendajad ja praktikate kujundajad. Meie jaoks ei lõppenud õppimine lõputunnistusega – see jätkub igas tunnis, igas koostöös, igas õpilases, keda õpetame.
Monika Meitern ja Kaire Roonurm
Ülenurme Gümnaasiumi õpetajad
