Kui Kambja rahvas Tartusse sõites Tatra oru põhjapoolset nõlva ületab, võib paremal pool teed näha arhailise välimusega maakivist risti. Kuidas on see sinna saanud?
Elasin aastatel 1952–1953 Kambjas ning mäletan, et kivirist paiknes varem vana tee ääres, mis läks orus asuva Tatra vesiveski eest mööda. Rist paiknes oru Tartu-poolsel nõlval. Käisin kolmandas-neljandas klassis ja Tartusse sõites andis arhailise välimusega kiviristi nägemine alati mõtteainet.
Hilisemal ajal sealkandis liikudes sain ühelt vanemalt härralt teada, et kiviristi ümbruses olevat põhjasõja ajal toimunud lahing Vene ja Rootsi sõjameeste vahel. Taplus olnud äge ja kuuma verd voolanud ohtralt. See pannud lume sulama ja vereojad valgunud orgu. Praegugi kutsutakse seda kohta Vereoja oruks. Langenud rootslaste mälestuseks olevat kivirist sinna paigaldatud.
Tartu–Võru maantee nihkus õgvenduste järel Tatra orus umbes 300 meetrit vanast teest eemale. Mööda uut teed sõites meenusid poisipõlveaegsed sõidud vanal teetrassil. Kord tuli mõte otsida vana tee äärest kivirist üles, aga see oli kadunud. Jalutasin uue tee äärde tagasi ja nautisin oru nõlvalt avanevat ilusat vaadet Kambja kiriku suunas. Uue tee äär oli buldooseritel siledaks silutud, aga ühel kohal (praeguse risti asukoha vahetus läheduses) oli natuke kõrgem kumer kühmuke. See koht ei andnud mulle rahu. Võtsin autost sõdurilabida, hakkasin urgitsema ja oligi vana Tatra oru rist, mis oli siiski kellegi poolt või käsul vana tee äärest uue tee äärde toodud, aga mulla alla jäetud.
Rääkisin loo oma sõpradele. Kolmekesi kangide ja kaigaste abil nihutasime risti praegusesse asukohta ja ajasime püsti. Rist oli raske, leitud kohast jõudsime teda vaevu viie meetri kaugusele nihutada. Risti pärimuse kohta kirjutasime üriku tulevastele põlvedele. Sinna said kirja ka vene okupantide sigadused meie rahva vastu. Alla kirjutasime, et oleme Tartu linna kodanikud Väino K., Peeter P. ja Mauri M. Üriku tõmbasime vedelast kärjevahast läbi, keerasime rulli ja panime pudelisse. Pudeli suu tõmbasime vedela tõrva ja pitsatilakiga üle. Kaevasime risti kõrvale augu ja panime üriku sinna aegadeks hoiule. See oli 1970. aastate lõpupoole, tõenäoliselt 1978–1979. Risti juurde istutasime kolm puud. Kaks neist on veel kenasti kasvamas, kuid üks kuivas ära umbes samal ajal, kui üks kolmest sõbrast siit maailmast lahkus.
Viimasel ajal oli risti ümbrus võsastunud ning kõrge heina tõttu ei olnud seda teelt enam nähagi. Õnneks võtsid head inimesed kätte ja korrastasid risti ümbruse ning paigutasid sinna tutvustava tahvli. Nüüd ei ole see enam möödujale nimetu – tahvlil seisab: „Tatramäe rist. Põhjasõjaaegne lahinguväli. Siin muistsel Kiipsaru mäel puhkab vahva Rootsivägi“. Kes soovib Tatramäest ja sellega seotud rahvapärimusest rohkem teada saada, saab seda teha folkloristide andmebaaside abil aadressil folklore.ee. Ajaloolastel ei ole risti minevikust ühist kindlat arvamust. On tõenäoline, et muistis on pühendatud ajale, kui Peeter I Tartus märatses: põletas ja lõhkus ning küüditas elanikke, kartes, et linn võib minna Rootsi kuninga valdusse. Sama teeb Vene valitseja Putin praegu Ukrainas.
Hea kohalik, kui liiklus lubab, siis alanda Tatramäele sõites kiirust ning heida pilk ajaloolisele kiviristile. Kui aeg lubab, siis keera teelt kõrvale ning naudi risti juurest ümbruskonnale avanevat kaunist vaadet. On mõnus mõelda, et okupandid on siit läinud, meie oleme ikka olemas ning meil on enda riik.
Mauri Mändoja
