Kaitsevägi korraldas 24.–30. novembrini staabiõppuse Decisive Lancer 2025 (DeLa25), millest võtsid osa ka Kambja ja Kastre vald. Õppuse eesmärk oli testida riigikaitse strateegilist juhtimist ja tugevdada sõjalist juhtimisahelat. Kuid ürituse tegelik tähendus ulatub kaugemale sõjalistest manöövritest – see näitas, kui kriitiline on tsiviil- ja sõjaliste struktuuride koostöö hübriidohtude ajastul.
Miks on laiapindne riigikaitse hädavajalik?
Tänapäeva ohupilt ei piirdu tankide ja rakettidega. Hübriidohud – valeinfo, küberrünnakud, sabotaaž kriitilise taristu vastu – võivad halvata riigi toimimise enne, kui täiemahuline rünnak üldse algab. Sellises keskkonnas ei piisa ainult kaitseväe valmisolekust. Vajalik on terviklik süsteem, kus riigikantselei, ministeeriumid, politsei, päästeamet, terviseamet ja kohalikud omavalitsused tegutsevad ühtse organismina.
DeLa25 näitas, et kriisiolukorras on valla jaoks võtmetähtsusega järgmised aspektid
Kerksuskeskused – kogukonna tugipunktid, mis pakuvad kriisi ajal infot ja abi.
Elutähtsate teenuste toimepidevus – elekter, veeteenus, kaugküte, teede sõidetavus, vedelkütuse saadavus, sideteenuste toimimine. Kui need katkevad, on tagajärjed kohesed ja võivad kohati isegi osutuda traagilisteks.
Evakuatsioon – kohalikku omavalitsust võib evakuatsioon puudutada otseselt või kaudselt. Sõltuvalt vajadusest viiakse inimesed kas teise piirkonda või liiguvad inimesed teistest piirkondadest meie valda. Korraldatud evakuatsioon on teadlik tegevus ja selle eesmärk on eelkõige inimeste elude kaitse. Selleks paigutatakse nad ohualalt turvalisse piirkonda enne, kui oht realiseerub. Evakuatsioon võimaldab ohualas tegutseda efektiivsemalt, ilma et peaks seal tegelema suure hulga tsiviilisikutega.
Üldmobilisatsioon – see on äärmuslik meede, mille eesmärk on suunata kogu riigi ressursid ja elanikkond riigikaitsele. See mõjutab ühiskonda väga laialdaselt, nii igapäevaelu kui ka majandust. Oluline osa tööealisest elanikkonnast kutsutakse kaitseväeteenistusse, mis vähendab tsiviilsektoris töötajaid, ning töökäsi jääb vähemaks kõigis valdkondades.
Varjumine – varjumine on hädavajalik, kui toimub sõjaline rünnak või ka muu ootamatu olukord. Kõige parem koht varjumiseks on lähim tugevate seintega ruum, kus saab olla eemal akendest. Ohuolukorras on kõige olulisem kiirus, seetõttu tuleb kasutada neid võimalusi, mis parasjagu olemas on. Tähtis kõige selle juures on, et inimestel oleks teadmine oma kodus või töökohas olevatest varjumisvõimalustest. Varjumiskoha puudumisel tuleb tingimused varjumiseks luua.
Sotsiaalteenused – sotsiaalteenuste kättesaadavus väheneb ning teenused on eelkõige suunatud vaid vältimatu sotsiaalabi saajatele. Arstiabi teenust piiratakse.
Haridusteenus – haridusasutuste töökorraldust võidakse muuta (nt koduõpe), sest õhurünnakute oht on liiga suur. Lasteaiad avavad vaid valverühmad. Huviringid tõenäoliselt suletakse määramata ajaks. Mitmed raamatukogud suletakse külastajatele.
Elanike kriisiteadlikkus ja valmisoleku suurendamine – teadlik ja iseseisvalt hakkama saav inimene on elanikkonnakaitse vundament. Sellised inimesed on enda ja oma lähedaste jaoks varakult koostanud kriisiplaani ja teinud vajalikud ettevalmistused. See võimaldab suures pildis fokusseerida abi osutamise sinna, kus seda hetkel rohkem vaja on. Ennetustöö selles valdkonnas tasub ennast kõige kindlamini.
Õppuse sõnum kõigile Eesti elanikele võiks olla see, et valmisolek ei ole ainult sõjaline, sõjalisele ohule tuleb läheneda kõikehõlmavalt.
Õppuse stsenaarium pani osalejad silmitsi olukordadega, kus sõjalised ja tsiviilohud põimuvad. Näiteks elektrikatkestus ei ole pelgalt tehniline probleem – see mõjutab veevarustust, kaugkütet, sidevõrke, meditsiini ja korrakaitset. Ristsõltuvusi on teisigi. Sellistes tingimustes peab omavalitsus tegutsema igal juhul, sest tihti asub teenusepakkuja mujal, aga probleemid on kohapeal. Parimad lahendused saavutatakse siiski läbi koostöö.
Samuti tõi õppus esile teenustasemete languse paratamatuse kriisiolukorras. Kui ressursid on piiratud, tuleb määratleda prioriteedid: kui palju saab vett, elektrit, meditsiiniabi? See on otsus, mis mõjutab inimeste igapäevaelu ja nõuab läbimõeldud kriisiplaane ja tegutsemist.
Aga kas Eestis ollakse selliseks kriisiks valmis?
DeLa25 ei olnud pelgalt harjutus – see oli stressitest meie riigikaitse mudelile. Laiapindne riigikaitse ei ole loosung, vaid praktiline vajadus. Hübriidohtude ajastul on ühiskonna vastupanuvõime sama oluline kui tankid ja raketid. See tähendab teadlikke kodanikke, kellel on välja töötatud personaalne kriisiplaan ja hädapärased kriisivarud, tegusaid omavalitsusi, mis suudavad korraldada elutähtsaid teenuseid ka hädaolukorras, riigi ja kogukonna koostööd, mis ei lagune valeinfo ja paanika surve all.
Õppuse peamine õppetund on selge: kriis ei küsi, kas oleme valmis – ta lihtsalt tuleb ja pakub meile väljakutseid, mis seavad meie hakkamasaamise tõsise surve alla. Küsimus on, kas meie süsteem suudab lõpuni toimida ka siis, kui harjumuspärased tugistruktuurid murenevad.
Kaido Tiitus
valla kriisi- ja ennetustöö spetsialist
