Kaasav haridus lähtub põhimõttest, et igal lapsel on õigus kvaliteetsele haridusele ning võimalusele õppida koos eakaaslastega kodulähedases koolis, sõltumata tema võimetest, eri- või toevajadusest. Selle mõtteviisi rahvusvaheliseks oluliseks teetähiseks peetakse UNESCO Salamanca avaldust 1994. aastast, mil seati eesmärgiks kujundada koolid selliseks, et õppekeskkond suudaks kohaneda õppijate erinevate vajadustega, mitte ei eeldaks, et kõik õppijad kohanevad ühetaolise keskkonnaga.
Samast põhimõttest lähtuvad tänapäeval nii Euroopa kaasava hariduse suunised kui ka Eesti hariduspoliitika. Kaasava hariduse rakendamine on olnud Eestis hariduskorralduse juhtiv põhimõte alates 2010. aastast ning seda on hilisemate seadusemuudatustega täpsustatud ja haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 raames riiklikuks sihiks seatud.
Euroopa Eriõppe ja Kaasava Hariduse Agentuuri, mille liige on ka Eesti, käsitluses tähendab kaasav haridus seda, et kõigile õppijatele luuakse võimalus saada tähendusrikast ja kvaliteetset haridust koos omaealistega ning võimalikult kodulähedases koolis. Laiem eesmärk ei ole üksnes õppimise korraldamine – kaasav haridus aitab luua eeldused, et iga inimene saaks osaleda ühiskonnaelus ja tunda end selle täisväärtusliku liikmena. Kõige üldisemalt taotleb kaasav hariduskorraldus kõigi ühiskonnaliikmete sotsiaalset kaasatust ühiskonnaelus.
Koolis tähendab kaasava hariduse põhimõtete järgimine õppijate erinevuste märkamist ja nendega arvestamist. Õpilasele tuleb tema võimetest ja vajadustest lähtudes tagada vajalik tugi ning kujundada õppekeskkond, kus õppimine ja osalemine on võimalik kõigile. Seejuures tuleb leida tasakaal, mis toetab tuge vajavat last ning tagab samal ajal hea õpikeskkonna ja kvaliteetse hariduse kõigile klassi õpilastele.
Seetõttu ei ole kaasav haridus üksnes küsimus sellest, kus erivajadusega laps õpib või millist tuge ta saab. See on laiem mõtteviis, mis eeldab muutust ühiskonna hoiakutes ning puudutab kõiki lapse ümber olevaid inimesi – lapsevanemaid, õpetajaid, koolijuhte, koolipidajaid, kaasõpilasi ja laiemalt kogu kogukonda. Sallivus ja oskus arvestada inimeste erinevustega kujunevad juba varases eas ning täiskasvanute eeskujul on selles ülioluline roll.
Kaasav haridus tuli selleks, et jääda
Kaasav haridus ei tähenda vaid HEV-õpilaste ja käitumisraskustega laste kaasamist. Võimetele ja vajadustele vastavat haridust on õigus saada igal inimesel, sealhulgas nii erivajadusega kui ka andekatel lastel. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatu „Tulenevalt õpilase individuaalsest vajadusest tagatakse õpilasele võimetekohane õpe ja vajalik tugi õpetajate, tugispetsialistide, abiõpetajate ja teiste spetsialistide koostöös“ tähendabki üks-üheselt seda, et igale lapsele tagatakse võimetekohane õpe. Arusaadavalt on selle tegelik saavutamine kõigi osapoolte pingutust ja arusaamist nõudev väljakutse. Seadused ja arengukavad annavad suunised, ent väga erinevate võimetega lastega klassis head haridust tagada pole lihtne ning lahendused tuleb leida kohapeal.
Haridusliku erivajadusega õpilase võimalikud õpiteed
Haridusliku erivajadusega (HEV) õpilase õpitee sõltub sellest, millise õppekava alusel ta põhikoolis õpib ja kui suurt tuge ta vajab. Põhikooli riikliku õppekava järgi õppiva õpilase nominaalne õppeaeg on üheksa aastat ning pärast põhikooli on võimalik jätkata kutseõppes või keskharidusõppes. Põhikoolis saab õppida põhikooli riikliku õppekava alusel (põhiharidusstandard) või põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava alusel (põhiharidusstandard intellektipuudega õpilastele). Viimane jaguneb lihtsustatud õppeks, toimetulekuõppeks ja hooldusõppeks.
Lihtsustatud õpe on mõeldud kerge intellektipuudega õpilastele ning kestab üldjuhul üheksa aastat. Pärast lõpetamist saab õpilane jätkata lisaõppes, ettevalmistavas õppes või kutseõppes.
Toimetulekuõpe on suunatud mõõduka intellektipuudega õpilastele ja selle nominaalne kestus on üksteist aastat. Pärast põhikooli lõpetamist võib õpilane jätkata lisaõppes või talle sobival kutseõppe õppekaval. Lisaõppest võib edasi liikuda ettevalmistavasse õppesse või kutseõppesse ning sõltuvalt noore vajadustest ka sotsiaalsüsteemi teenustele.
Hooldusõpe on mõeldud raske või sügava intellektipuudega õpilastele ning kestab üldjuhul kaksteist aastat. Pärast põhikooli suundub õppija enamasti sotsiaalsüsteemi teenustele, kuigi üksikutel juhtudel võib sobivaks jätkuteeks olla ka kutseõpe.
Lisaõpet võimaldatakse põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava või toimetulekuõppe alusel põhikooli lõpetanule ning põhikooli riikliku õppekava alusel põhikooli lõpetanule, kes tulenevalt hariduslikust erivajadusest vajab täiendavat ettevalmistust ja tuge õppe sujuvaks jätkamiseks ja sotsiaalse toimetuleku parandamiseks. Lisaõpe kestab ühe õppeaasta ning hõlmab täiendavat üldhariduslikku õpet, karjääriõpet, – infot ja -nõustamist ning sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste arendamist. Igale õpilasele koostatakse üleminekuplaan, milles määratakse tema konkreetne õppesisu ja päevakava, arvestades õpilase teadmisi ja oskusi, õpilase ning seadusliku esindaja soove ja vajadusi ning kooli võimalusi. Lisaõppe läbinud õpilane saab jätkata tasemeõppes või ettevalmistavas õppes.
Individuaalse toe vajaduse väljaselgitamine ja kooli poolt tagatavad tugimeetmed
Kui õpilasel ilmneb toevajadus, teavitatakse sellest vanemat ning kool teeb vanema nõusolekul õpilasele pedagoogilis-psühholoogilise hindamise. Õpetajad ja tugispetsialistid hindavad lapse õpihuvi ja motivatsiooni, õpioskusi, tema tugevaid ja nõrgemaid külgi erinevates õppeainetes ja sotsiaalsetes oskustes, tunnetustegevust, emotsionaalset seisundit ning käitumist. Vajadusel tehakse koostööd teiste valdkondade spetsialistidega ning soovitatakse lisauuringuid.
Olulisemad mõisted kaasava hariduse kontekstis
Tugispetsialistid on eripedagoog, logopeed, psühholoog ja sotsiaalpedagoog. Nende ülesanne on muu hulgas õpilaste toevajaduse hindamine ning õpetajate nõustamine, kuidas kohandada õpet, milliseid õppematerjale ja metoodilisi võtteid kasutada. Tugispetsialistide teenuse rakendamiseks loob võimalused koolipidaja ning teenuse rakendamist korraldab direktor.
Rajaleidja on Haridus- ja Noorteameti struktuuri kuuluv üleriigiline võrgustik, mis pakub tasuta õppenõustamist lastele ning neid toetavatele täiskasvanutele. Igas maakonnas on vähemalt üks Rajaleidja keskus, kus on tööl nii sotsiaalpedagoogid, eripedagoogid kui ka logopeedid ja psühholoogid.
Eriklassis võib õpet korraldada tõhustatud või erituge vajavatele õpilastele, kelle toevajadus eeldab spetsiifilisemat õppekorraldust. Eriklassis viiakse tõhustatud tuge saavate õpilaste õppetööd läbi kuni 12 õpilasega ja erituge saavate õpilaste puhul kuni kuue õpilasega. Koolipidaja võib põhjendatud juhul direktori ettepanekul ja hoolekogu nõusolekul suurendada konkreetses eriklassis õpilaste arvu üheks õppeaastaks.
Üldist tuge saab õpilane, kellel tekib mahajäämus õpitulemuste saavutamisel. Toevajadus võib olla seotud näiteks pikaajalisest puudumisest või muudest põhjustest tingitud ajutiste õpiraskuste, kirjutamis- või lugemisraskuste või sotsiaalmajanduslikest põhjustest, tervislikust seisundist või psüühilistest traumadest tingitud probleemidega. Üldine tugi tähendab õpetaja pakutavat individuaalset lisajuhendamist, tugispetsialistide teenuse kättesaadavust ning vajaduse korral õpiabitundide korraldamist individuaalselt või rühmas. Kui kooli tagatud üldine tugi ei anna õpilase arenguks soovitud tulemusi, võib koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel rakendada tõhustatud tuge või erituge.
Õpiabi on üks üldise toe meetmetest, mille eesmärk on toetada õpioskuste arengut ja aidata õpilasel õpitulemusi saavutada.
Tõhustatud tugi. Kui kooli tagatud üldine tugi ei anna õpilase arenguks soovitud tulemusi, võib koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel rakendada tõhustatud tuge või erituge. Sellisel juhul on õpilane käsitletav haridusliku erivajadusega õpilasena. Tõhustatud tuge vajab õpilane, kellel on püsiv õpiraskus, psüühika- ja käitumishäire või muu terviseseisund või puue, mille tõttu ta vajab tavapärasest ulatuslikumat tuge. Tõhustatud toe raames võib õpilane vajada pidevat tugispetsialistide teenust ja individuaalset õppekava ühes, mitmes või kõigis õppeainetes, osaajaga õpet individuaalselt või rühmas, individuaalset tuge klassis toimuva õppetöö ajal või õpet eriklassis.
Erituge rakendatakse õpilasele, kes raske ja püsiva psüühikahäire, intellekti- või meelepuude või liitpuude tõttu vajab väga spetsiifilist õppekorraldust ja ulatuslikku tuge. Vajalik võib olla puudespetsiifiline õppekorraldus, -keskkond, -metoodika ja -vahendid ning õppes osalemiseks pidev tugispetsialisti teenus, mis on vajaduse korral lõimitud sotsiaal- või tervishoiuteenustega või mõlematega. Erituge vajavale õpilasele võib korraldada osaajaga õpet individuaalselt või rühmas, pakkuda klassis pidevat individuaalset tuge või korraldada õpet eriklassis.
Rahastusest
Kool saab hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamiseks lisaraha: tõhustatud ja eritoe õpilastele vajaliku toe pakkumiseks eraldatakse munitsipaal- ja erakoolidele õpilaspõhist toetust õpetajate tööjõukulude, mille suurus sõltub õppevormist ja -liigist, katmiseks. Õpetajate tööjõukulude toetuse arvutamiseks korrutatakse kooli õpilaste arv (Eesti Hariduse Infosüsteemis 10. novembri seisuga) õppevormist ja -liigist sõltuva koefitsiendiga ja õpilaspõhise määraga (2026. a 2572 eurot).
Maarja Astover
abivallavanem
