Hea meel on tõdeda, et Kambja vald avas 20. septembril mälestusplaadi (kivi) Tõrvandis 1932–1940 elanud poliitikule ja agronoomile, Raja talu rajajale, Ilmar Raamotile.
Kes oli Ilmar Raamot?
Selle kohta saame põhjalikku infot Ilmar Raamoti mälestuste raamatutest, mis ilmusid paguluses ja 2013. aastal ka Eestis. Paguluses ilmus „Mälestused I“ 1975. aastal ja „Mälestused II“ 1991. aastal, vaid paar nädalat enne Eesti iseseisvuse taastamist, 35 aastat tagasi. Ilmar Raamot suri 1991. aasta detsembris, kolm ja pool kuud pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Mart Laari järelsõnas on kirjas: „Eesti Vabariigi ajast tervikuna on ühed kõige ausamad ja värvikamad Ilmar Raamoti paguluses ilmunud mälestused. Raamoti mälestusraamat kajastab tegelikult kogu Eesti riigi arengut, selle tõusu ja langust ning natuke sedagi, mis pärast sai.“
Raamat „Mälestused“ autor I. Raamot sündis Königsbergis eesti rahvusliku eliidi peres.
Tema isa, Jaan Raamot, oli 1919. aastal Liivimaa talurahva saadikuna Vene Riigiduumas (1911–1917) ja hiljem Maapäeva liige ning Ajutise Maavalitsuse I esimees. Ema Mari Raamot oli Naiskodukaitse ja Kodutütarde asutaja, naisliikumise eestvedaja ning Sahkapuule (Luunja vallas) tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli rajaja (1911–1918). Juba lapsepõlves puutus Ilmar Raamot kokku tolleaegse Eesti rahvusliku liikumise tegelastega, kes tahtsid luua oma riiki. Seetõttu sai temast huvitavate mälestuste kirjutaja. Raamot õppis Tartu Reaalkoolis ja 1917–1918 Tallinnas Peetri Reaalkoolis. Veebruaris 1918 okupeerisid sakslased Eesti ja Ilmar Raamotil tuli koolipoisina olla vanglas, olles kõrvuti kongides Konstantin Konikuga, kes oli üks Eesti Päästekomitee liikmetest. Reaalkooli lõpetajana läks Ilmar Raamot koos klassikaaslastega vabadussõtta Eesti iseseisvuse eest võitlema. Sõja ajal lõpetas Raamot Eesti Vabariigi Sõjakooli I kursuse ja jätkas teenistust ohvitserina soomusrongil nr 2. Pärast võidukat Eesti vabadussõda asus Ilmar Raamot õppima edasi Tartu Ülikoolis loodusteadust. Seda soovitas talle isa Jaan Raamot. „Loodusteadus annab igale haritud inimesele tugeva aluse ja millega keegi hakkab tegelema pärastises elus, ei olene üksnes sellest, mida ta on ülikoolis õppinud.“ 1920. aastal liitus Ilmar Raamot Eesti Üliõpilasseltsiga. Mõne aja pärast otsustas ta vahetada teaduskonda ja asuda õppima agronoomiat. 15. juunil 1928 jätkas Ilmar Raamot õpinguid Berliini Põllumajandusülikoolis. Kui ta oli ülikooli lõpetamisele üsna lähedal, tuli tal õpingud katkestada, sest Ülenurmelt naise Leida Raamoti kodunt saabusid ärevad kirjad, et nende majapidamist ähvardab oksjonihaamer. Ilmar Raamot jättis talvetrimestri vahele ja tuli Ülenurme ning asus tegelema Peeter Muna majandusprobleemidega. Pärast maareformi mõisad võõrandati. Peeter Muna otsis uut tegevusala. Oli teada, et Tartu elektrijaam oli vananenud ja kasvavale linnale väikseks jäämas. Asutati Ülenurme ja Ulila Elektri- ja Turbatööstuse Osaühisus. Kui jõujaam oli valmis ehitatud, ei ostnud Tartu linn vajalikus koguses elektrit ja Ilmar Raamot oli mees, kes aitas abikaasa Leida vanemad Ulila jõujaama raskustest üle. Vahepeal oli tekkinud Ilmar Raamotil soov võtta kusagilt mõisast maad ja alustada pärast ülikooli lõpetamist tegeliku põllumehena, mitte riigiametnikuna. Selle maa sai Raamot Tõrvandi asunduse piirkonnast, hooneteta talust Herma nr 9. Sellele talule oli planeeritud üks ohvitseri asundustalu. Mainitud maatükk meeldis nii Ilmarile kui ka tema abikaasale. Ja Ilmarist sai maatüki omanik, sest tal jätkus sõduriõigustest selle asundustalu saamiseks. Talu nimeks valiti Raja, see tuli alles rajada ja see talu asus ka Ülenurme rajal Võru maantee lähedal. 1932. aasta kevadel alustati karjalauda ehitusega 30 lüpsilehmale ja noorkarjale. Raamotid ise elasid töölismajas, elumaja ehitati hiljem. Elumaja kavandi tegid Leida ja Ilmar ühiselt. Kavandi andsid nad täpsemaks väljatöötamiseks Tartu linna arhitektile Arnold Matteusele, keda loeti parimaks arhitektiks Tartus. Matteus sai selle majaplaani eest arhitektide võistlusel I auhinna. Raja põllud torutati, soostunud heinamaade kuivendamine võttis aega. Kui Ilmar Raamot 1940. aastal kultuurheinamaadel viibis, kasvas seal rinnakõrgune tihe hein. Rajast oli saanud 105 ha suurune talund. 1939. aasta põllumajandusloenduse andmetel oli Raja sissetulek juba 30 000 krooni. 1933. aastal, kui algas kevadine põllutööde hooaeg, liitus Ilmar Raamot poliitiliste erakondade tegevusega.
Kõigepealt sai temast Ühinenud Põllumeeste Tartumaa sekretär ja siis aastatel 1933–1935 oli Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate Kogude peasekretär. 1938. aasta suvesemestri juunikuu lõpul sooritas I. Raamot Berliini ülikooli eksamid üldhindega hea ja sai Berliini ülikoolist agronoomi diplomi. Talu majapidamine edenes hästi, planeeriti uue loomalauda ehitust.
17. juunil 1940 algas Vene vägede sissemarss Eestisse.
1940. aasta sügisel olid Rajal sügistööd lõpetatud ning kõik, mis andis realiseerida ja maha müüa, seda ka tehti. Raamotite pere elas Raja talu ülevõtmise tähe all, sest kommunistliku korra juures ei olnud võimalik jääda edasi talupidajaks. 30. novembril 1940 võeti Ilmar Raamoti perelt nende Raja talu ära. 24. veebruaril 1941 sõitis I. Raamot koos abikaasa ja lastega Eestist ära Saksamaale. Kuna ta oli Königsbergis sündinud ning ristitud ja Berliini Ülikooli lõpetanud, siis anti talle luba Eestimaalt lahkumiseks. Ilmar Raamot läks Saksa sõjaväkke ja ta saadeti Ukrainasse sõdima. 1942. aasta sügisel vabanes Ilmar Raamot sõjaväest ja ta määrati agronoomiks Tallinna Põllumajanduse Keskvalitsusse, kuhu jäi teenistusse kuni 1944. aasta sügiseni. Augustis 1944 käis Ilmar Raamot viimast korda Raja talus. Ta võttis kaasa Jaan Koorti tammepuuskulptuuri talumehest piibuga. 1944 lahkusid Mari ja Ilmar Eestimaalt, nad läksid Saksamaale. Aastatel 1946–1948 oli Ilmar Raamot loodusloo- ja keemiaõpetaja Göttingeni Eesti Gümnaasiumis ja samal ajal täiendas end doktorandina agronoomia alal Göttingeni Ülikoolis. 28. detsembril 1949 sõitis Raamotite perekond Ameerika Ühendriikidesse. Aastal 1951–1972 oli Ilmar Raamot Vaba Euroopa Komitee koosseisu kuuluva Vaba Eesti Komitee liige. Ta oli aktiivselt tegev mitmetes eesti organisatsioonides selle nimel, et Eesti saaks vabaks.
Noore mehena kohtus USA-s Ilmar Raamotiga president Toomas Hendrik Ilves.
Ta ütleb Ilmar Raamoti mälestusteraamatu eessõnas: „Ilmar Raamot nii inimese kui ka mälestuste autorina ongi mulle sümpaatne eelkõige põhjusel, et ta nõudis põhimõttekindlalt Eesti põhiseadusliku korra kaitsmist ega peljanud olla selle eest taga kiusatud. Koolipoisina oli ta oma ideaalide nimel läinud vabadussõtta ning neile põhimõtteile jäi ta truuks surmani.“
Milvi Tisler
