5.9 C
Kambja
Laupäev, 27.04.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivKristjan Luhametsa kõne 9. oktoobril 2009 Kambja kirikus Julius Kuperjanovi 115. sünniaastapäeval

Kristjan Luhametsa kõne 9. oktoobril 2009 Kambja kirikus Julius Kuperjanovi 115. sünniaastapäeval

Ja sündis, kui vilist tõusis ja tuli ning lähenes, et Taavetit kohata, siis ruttas Taavet ja jooksis rinde poole vilistile vastu. Ja Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas ning tabas vilistit otsaette; kivi tungis laupa ja ta langes silmili maha. (1Sm 17,48-49)

Kuuldud sõnad on lühike katkend pikast loost, õieti üksainus silmapilk, mis muutis ajalugu. Lugu Taavetist ja Koljatist on küllap hästi tuttav.

Tihtipeale on ajaloo sõlmpunktis üks lühike hetk, üks silmapilk… ja me ei tea, mis oleks võinud olla, kui oleks läinud teisiti. Alati ei tea me isegi seda, mis juhtus sellel otsustaval hetkel. Märgata jõudsime õige pisut – nagu kaks lauset pikast peatükist.

Ahjaa, seal oli keegi poisike – Taavet, lihtne lambakarjus! Ei andnud ta veel relvakandja mõõtu välja. Sõjaväljale sattus ta üsna juhuslikult – isa saatis teda: vii vanematele vendadele juustu ja küsi, kuidas neil läheb. Ei, Taaveti eesmärk ei olnud võitlusesse asuda, ta teadis ka ise, et tema selleks võimeline ei ole. Aga ta uskus, et Jumalale on kõik võimalik. Ja see usk avaldas muljet kuningale.

Esialgu siiski naerdi Taavet välja. Ta oma vennad tahtsid ta minema saata. Miks sa üldse siin oled? Kes siis lammaste ja kitsede järgi vaatab? Vendadel oli piinlik. Aga Taavetil oli üks veendumus – ta uskus, et Jumalale on kõik võimalik.

Ja selgus, et vilistide vägevaima sõjamehe Koljati vastu astumiseks ei olnudki vaja mõõka ega oda – piisas pisikesest lingukivist.

Terav mõistus, vaprus ja truudus kodumaale

Eesti Vabadussõja päevil sattus sellesse lingukivi rolli või tolle kivikese lennutaja rolli üks Kambja mees. Ülehomme on tema 115. sünniaastapäev. Ja me ei tea, milline oleks olnud Vabadussõja tulemus ilma Julius Kuperjanovita. Aga me teame, et ta oli. Ja on au meenutada Kuperjanovit tema kodukohas, ja tema kodukirikus.

Kambja kirik oli Julius Kuperjanovi kodukirik. Muuhulgas on Julius Kuperjanov andnud siin paigas avalikult kaks väga olulist tõotust. Ma varsti nimetan need.

Aga juba enne oli tähele pandud andekust. Eks terav mõistus on tarviline vara nii koolmeistrile kui väejuhile – ja ma ei mõtle ainult kavalust… Muuseas, Julius Kuperjanovi vana-vana-vanaisa oli Rebase Rein – ja ma ei tee nalja – seda Kuuste küla meest nii kutsutigi. Julius Kuperjanovi kogu emapoolne suguvõsa on Kambja kihelkonnast pärit. Ja siia perekond ka tagasi tuli. Niisiis Kambja kirikuõpetaja Friedrich Wilhelm Ederberg märkas noore Kuperjanovi andekust. Tuli aeg, kui Juliusest saigi Kambja kihelkonna koolmeister. Ederberg oli Kambjas üks eesti rahvusliku ärkamisaja vaimu kandjaid, Jakob Hurda sõber ja kaastööline. Nüüd võis ta rõõmu tunda noorest ja andekast õpilasest, Julius Kuperjanovist ja mõni aeg hiljem näha teda ennast koolmeistri rollis. Siiski pole andekus peamine, miks me täna Kuperjanovit meenutame. Täna tahame meelde tuletada tema vaprust ja tema truudust oma kodumaale. Need kaunid omadused ei ole midagi sellist, mis inimesele kogemata külge jäävad. Ei ole truudus tänapäeva tugevamaid külgi, ja mis siin salata, teravat puudust on sellest tuntud ka minevikus. Ja veel enam – üllate ideaalide kandjad satuvad sageli hoopis pilkealuseks. Aga see on paratamatu: nagu pori sõjamehe saapasäärel. Kui Taavetisse üleolevalt suhtuti, jäi tema ometi oma veendumustele kindlaks. Ta teadis, et Jumalale on kõik võimalik. Ja ta läks julgel sammul Koljatile vastu. Kaks truudusavaldust Ma juba nimetasin, et Julius Kuperjanov oli andekas noormees. Tänavu möödub 100 aastat 3. novembrist 1909 (25. okt vkj), kui Kambja kirikus oli leeripüha ja Julius oli kõige noorem leeripoiste seas – kõigest 15-aastane. Ja sel päeval tõotas Kuperjanov truudust oma Jumalale. Mitte mõnele puuslikule, mitte mingisugusele väljamõeldud tegelasele, vaid Elavale Jumalale, kellele kõik on võimalik. Üle 8 aasta hiljem andis Kuperjanov veel ühe tõotuse. 26. veebruaril 1918 laulatati Kambja kirikus Julius Kuperjanov ja Alice Juhanson. Noor mees tõotas truudust oma abikaasale: kuni surm meid lahutab. Kui Ederbergini jõudis teade Kuperjanovi haavatasaamisest, ruttas ta otsejoones laatsareti poole, et head sõpra ka kaastöölist veel kord näha, aga oli juba hilja. Truudust oma kodumaale kinnitas Kuperjanov Vabadussõjas. Kinnitas nii, et meil on ka täna põhjust teda tänulikkusega meeles pidada. Jumal, me palume Sind – aita ka meid elada vennaarmastuses ja truuduses! Me täname sind meie maa ja rahva vabaduse ime eest! Aamen.

Loetumad