Sirvakul lasti üheteistkümnendat korda ühisliugu

260

{loadposition 3394}
Fotod: Viive Maremäe

Juba üheteistkümnendat aastat kogunes Sirvaku- ja Maidla-kandi rahvas ühiselt vastlaliugu laskma – sedapuhku taas Oru talu nõlvadele.

Kuna sel aastal ilmataat sobivaid tingimusi kõva raja jaoks ei loonud, tuli lustijatel endil sulalumine rada sõidetavaks lihvida. Tublimad alustasid selle tegevsega juba enne kella üht päeval.

Kella kaheks oli Aivar Paulsoni poolt lumevabaks lükatud parklasse kogunenud juba päris arvestatav hulk autosid suurte ja väikeste kelgutajate ning ühe lumelauduriga. Paistis, et jutud salvokate müügilt kadumise kohta on levinud, kuna vastlapäevalised olid neid endale hoolega varunud.

Kes mäest alla libistamisest ei hoolinud või vajas väikest puhkepausi, sai istuda lõkke ääres laua taga, mida nad ise olid aidanud katta. Nimelt paluti sujuvama korralduse nimel igaühel endal midagi meelepärast kaasa võtta, mida teistegagi jagada. Lisaks olid esindatud kohustuslikud vastlapeo elemendid: hernesupp, vastlakuklid, kuum tee ja hõõgvein – üks maitsvam kui teine.

Kosunud kehakaal ja järjest siledamaks sõidetud rada aitasid ka liugude pikkust lumelauduri etalonsõidu pikkusele järjest lähemale venitada.

Et kelgutamisse veidi vaheldust tuua ja kuna sulalumi on igati paslik ka käsitöö harjutamiseks, otsustasid kaks erinevat punti end lumememmede püstitamises proovile panna. Tulemuseks igati šefi väljanägemisega lumest tegelased, ühel neist ka veel uhke kuuseoksast sulega kübar peas.

Vanemate eeskujul püstitasid lapsed veel kolmandagi memme. Loodetavasti jäävad valged tegelased veel mõneks ajaks pererahvale seltsiks.

Kuigi ruumi oleks olnud veel märksa suurema rahvahulga jaoks, otsustasid mõned vargsi lahkuma hakata, lastes uued tulijad end asendama.

Pimeduse saabumise ajaks oli suur osa noorematest vastlapäevalistest vanemate poolt koju viidud. Siis söandasid kelgule istuda ka mõned seni tagasihoidlikud täiskasvanud. Nende kaasabil moodustati juba pikemat sorti kelgurongikoosseise. Lisandunud positiivne energia aitas kelgurongidel saavutada kohati lausa pead pööritamapanevaid kiirusi ning lumehange maandudes moondus isikkoosseis siplevate käte-jalgade hunnikuks.

Lustlik lõbusõit lõppes alles siis, kui kätte oli jõudnud juba uus kalendripäev.

Seejärel võeti veel lõkke ääres istudes lõbus päev kokku ning jõuti järeldusele, et hea tahte ja heade inimeste kaasabil on võimalik ka vähesega palju ära teha. Igal juhul on kordaläinud päev märk sellest, et ka selles valla nurgas toimub elu.

Loodetavasti kutsuvad Oru talu nõlvad meid juba aasta pärast taas!

Raiko Maremäe

 

Kino maale
EelminePikka liugu!
JärgmineUus maastikuratas Dunlop