Unipiha kooli lapsed käivad kevadet otsimas

325

Aastaringne õuesõpe kuulub Pangodi järve kaldal asuval Unipiha koolis loomuliku osana koolielu juurde.

Miks me seda teeme? Ikka selleks, et meie lapsed saaksid niimoodi eri aastaaegadel ninapidi looduses olles sinasõbraks meid ümbritsevate puude, põõsaste, lindude, loomadega.

Kevadel uurime, millal hakkab õitsema sarapuu ja tulevad tagasi lõoke, kuldnokk, metsvint, valge toonekurg. Kui sookurgede luikamine ja toonekure lend ning rõõmus nokaplagin kostuvad kooliõue ära, siis on loomulik, et lapsed uurivad ka seda, kuhu nad talveks rändasid.

Matemaatikatunnis arvutatakse kaardimõõdu abil, kui pikk on lindude teekond Aafrikasse. Internetist vaadatakse järele, milliseid maid ületades kulgeb nende rännutee. Lastele on üllatuseks see, et Eestisse hakkavad kured tagasi rändama juba veebruaris, kui meil on lumi alles maas. Nende tagasilend meie juurde kestab umbes kaks kuud.

Lapsi üllatab seegi, kuidas kohaliku oja ja Pangodi järve veed omavahel kokku saavad. Nutimaailmas elavad poisid-tüdrukud seda tänapäeval tavaliselt enam ei näe ega märka.

Koolikott heita koju jõudes nurka ja minna vennaga jõele – seda rõõmu saavad tänapäeval tunda üsna vähesed maalapsed. Parvega oma kodujõel sõitmine ja selle maailma avastamine, mis jääb jõekäänaku taha, on ka omamoodi õpetlik kogemus.

Et looduses leidub ka mürgiseid põõsaid ja taimi, mida ei tasu näppida ja suhu pista, siis teevad Unipiha kooli lapsed tutvust ka näsiniinega – varajase kevadise õitsejaga.

Juba 1990. aastate algusest osalevad Unipiha kooli lapsed projektis „Tere, kevad!“ See suunab lapsi märkama seda, mis toimub looduses, millised on need tundemärgid, mis näitavad kevade tulemist.

Lisaks sinililledele, mis sel aastal 8. aprillil kooli juures õitsema hakkasid, ootab lapsi ees ülaste ja lõokannuste õite lahtiminek kooli aias. Kui on ära oodatud ööbikute tagasitulek ning sirelite õitsemine, siis võib öelda kooli lõppedes: „Tere, suvi!“

LEMBIT JAKOBSON,
EHA JAKOBSON

Kino maale