22. mai hommikul vuras bussitäis käsitöö- ja kunstihuvilisi Ülenurme Käsitööseltsi ettevõtmisel korraldatud Mulgimaa-reisile. Esimene kohtumine oli kokku lepitud Heimtali muuseumis, uudistama sealseid varusid ja tutvuma kohaliku ajalooga. Kunagise laguneva koolihoone oli oma auhinnarahade eest ära ostnud tekstiilikunstnik Anu Raud. Ta lisas olemasolevatele kogudele oma seni Kääriku talu muuseumitoas hoitud etnograafiliste ja rahvuslike tekstiilide kogu ning hakkas enda vahendite ja sponsorite abiga hoonet renoveerima. Kui Eesti Rahva Muuseum tähistas 100. sünnipäeva, kinkis Anu Raud oma eramuuseumi vara ja kogud muuseumi edasise arengu kindlustamiseks täies koosseisus ERMile. Tänapäeval sisaldavad muuseumi kogud kohaliku koolieluga seotud materjale ning lähiümbrusest pärit tööriistu, lisaks kapi- ja kirstutäite kaupa rahvuslikke tekstiilinäiteid erinevatest Eesti piirkondadest.
Giid tutvustas meile põhjalikult muuseumi lugu ja näitas käsitöiseid varusid, mida näputööhuvilised enesestmõistetava õhina ja agara uudishimuga vaatlema asusid – kohustuslikud valged museaalide kaitse kindadki võisid mõnikord unuda kätte torgata.
Äratundmisrõõm UKU meistrite toodetest
Edasi siirdusime rahvamajja, vaatama meie reisi ajatundlikumat huviobjekti – ajutist käsitöötoodete näitust. Teadupärast möödub sügisel 60 aastat rahvakunstimeistrite koondise UKU moodustamisest. Tolleaegne turismimajandus, mis karmidest piirangutest vabanema pääses, vajas suveniire, mida ka väliskülalised ostaksid. Meie rahvakunst ja osavate meistrite oskused leidsid tänu sellele ametliku väljundi. Olukorda tutvustavad read: „Nõukogude ideoloogia vaatenurgast lähtuti deviisist „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik“, mis seletab mõnevõrra, kuidas oli ulatuslik rahvusliku käsitöö propageerimine tol ajal võimalik ilma venestamise ideoloogiaga vastuollu minemata.“
Meil kõigil oli palju äratundmisrõõmu ja isiklikke mälestusi UKU meistrite toodetest ja nende jõudmisest meie kodudesse. Meie giid oli lahke ja osav kõike tutvustama ja seletama, muu jutu sees päris meilt ka paar korda, on meil ikka kavas ka Käärikule tekstiilikunstnik Anu Rauda külastama minna. Kõhklesime, sest me polnud söandanud nii kauneid plaane pidadagi, selleks midagi kaasa võtta… Giid oli aga tragi meid julgustama ja juba oligi tal telefoni teel meile suurepärane külastus kokku lepitud.
Rohkete tunnustuste ja tiitlitega pärjatud tekstiilikunstnikuga koosveedetud tunnike jättis kõigile väga helge ja sooja mulje, tema värvika ajalooga kodu koos sõbralike koduloomade ja ohtra professionaalse käsitööga ning rohkete maalide ning raamatutega mõjus hingesoojalt ja üliväga koduselt.
Kuivõrd meie Käärikule sattumine oli meile küll kõigiti hingekosutav boonus, tundsime siiski ootamatusest tingitud au- ja tänuvõlga… Anu Raud oma mõnus-leebes taiplikkuses tegi meile kui käsitöölistele muheda tellimuse – ehk oleksime nõus kuduma mõned kindakirjalised käpiknukud ja need Heimtalisse läkitama, et seal saaks neid näiteks kingitusteks jagada. Anu Raua raamat „Kirikari“, kus rohkesti teemakohaseid õpetusi, on meil nüüd võib öelda et igapäevane tarbeese ja innustuskirjandus!
Saime oodatust enamgi ja oleme selle üle rahul
Järgmine käsitöine peatuspaik Heimtalis oli Pitsivilla. Bussijuhist varraspitsikuduja ja rokkar Riho Toomra ise oli küll tööreisil, aga pitskudumeid saime uurida ja nende ning kogu loomisprotsessi kohta käivate lugudega kurssi. Ühe suure pitsliniku valmimiseks kulub umbes 500 töötundi. Valmisteosed kaunistavad Pitsivillas stende ja rõõmustavad ilumeelseid külastajaid, rändavad maailma eri paiguski näitustel, kuid müügikaubaks neid ei koota…
Järgmise vahepeatusena maiustasime Raudnaela kõrtsis oma reisides tühjaks vajunud kõhud mõnusasti kohalikku mulkide rooga täis ja seejärel imetlesime Heimtalis põgusalt veel uhket kunagises mõisas tegutsevat põhikooli ja selle spordihoonet, mis nutikalt mõisa ringtalli siseõuele rajatud. Sõitsime kaema ka Londoni Towerit meenutavat ja rahvasuus ekslikult viinaköögiks kutsutavat kunagist juustukoda. Selle maakivist ehitatud imposantse hoone uhketesse ümmargustesse nurgatornidesse on leidlikult peidetud korstnad – tõmbelõõrid.
Viljandis oli meil veel pisut aega ja jagus ka jaksu külastada 200 aastat tagasi sündinud esimese eesti rahvusest professionaalse kunstniku Johann Köleri näitusi. Linnamuuseumis on üleval pea täielik komplekt kunstniku tuntud ja ka lausa tundmatute maalide reprodest, Kondase keskuses jällegi on väljas erinevas tehnikas ja valmimisjärgus Köleri originaalteosed, mida seni vähe näidatud.
Muljetest tulvil, kulgesime taas koduse Tartumaa suunas. Hommikul reisile asudes olid ootused suured niikuinii – Mulgimaa käsitöiste uudistega olime endid juba kodus kurssi viinud ja põnevil. Õnnelike juhuste kokkulangemise tõttu olime saanud esialgu oodatust enamgi ja selle kõige üle rahul ning õnnelikud. Rõõm on sellegi üle, et vallalt seltsile taotletud tegevustoetusest on asjalikku hingetuge ja heameelt jagunud paljudele huvilistele ka väljapoole seltsi liikmeskonda ja sellega pole meie silmaringi laiendavad ettevõtmised veel otsa saanud. Aitäh asjalistele, osalistele ja toetajatele!
Maire Henno
Ülenurme käsitööseltsi juhatuse liige
