Eesti koolivõrk seisab lähiaastatel suurte muutuste ees. Laste arv väheneb ning eriti maapiirkondades tuleb järjest enam otsida võimalusi, kuidas säilitada väiksematele lastele kodulähedane ja kvaliteetne haridus. Haridus- ja Teadusministeeriumi prognooside järgi väheneb laste ja noorte arv lähikümnenditel kõigis Eesti maakondades.
See tähendab, et väikeste koolide ja liitklasside küsimus ei puuduta tulevikus ainult üksikuid koole. Üha olulisemaks muutub küsimus, kuidas korraldada kvaliteetset õpet koolis, kus ühe klassi õpilaste arv on väike.
Unipiha Algkoolis õpivad lapsed liitklassides. Liitklassi on sageli vaadatud kui lahendust olukorrale, kus lapsi ei jätku eraldi klasside moodustamiseks. Meie kogemus näitab aga, et liitklass võib olla ka teadlikult ja hästi korraldatud õppevorm, millel on oma pedagoogilised võimalused.
Liitklassiõppe kavandamisel seisab õpetaja ees iga päev üks oluline küsimus: mis ühendab eri klasside õppimist ja milles peavad nende õpitulemused erinema?
Liitklassis ei tähenda koos õppimine seda, et eri klasside õpilased õpivad täpselt sama asja ja samal tasemel. Õpetaja ülesanne on leida eri klasside õpitulemustes ja õppesisus ühisosa, mille põhjal saab kujundada ühise teema ja õppetegevused. Selle ühise raami sees liigub aga iga klass oma õpitulemuste poole ning ülesannete sisu, keerukus ja oodatav tulemus võivad olla erinevad.
Nii võib kogu liitklass tegeleda sama teema, teksti või probleemiga, kuid näiteks 1. ja 2. klassi või 3. ja 4. klassi õpilastele seatud eesmärgid ei pea olema ühesugused. Ühine teema loob võimaluse koos õppida, erinevad õpitulemused aga tagavad, et iga klass liigub edasi oma õpiteel.
Selline õppekorraldus eeldab õpetajalt väga teadlikku kavandamist. Tuleb läbi mõelda, millal õpitakse koos, millal vajab üks klass õpetaja juhendamist ning mida teeb samal ajal teine klass iseseisvalt, paaris või rühmas. Liitklassi tund ei ole kahe eraldi tunni mahutamine ühte klassiruumi, vaid terviklikult kavandatud õppeprotsess.
Eri vanuses laste koos õppimine loob võimalusi ka sotsiaalsete oskuste arenguks. Laps ei õpi ainult õpetajalt. Ta kuulab kaaslaste mõtteid, selgitab ise, küsib ja pakub abi, õpib koostööd tegema ning vastutust võtma. Noorem laps võib saada tuge vanema õpilase eeskujust ning vanem õpilane kinnistada oma teadmisi midagi kaaslasele selgitades.
Samas ei kujune need oskused üksnes seetõttu, et eri vanuses lapsed on ühes klassiruumis. Ka siin on oluline õpetaja teadlik tegevus – ühised ülesanded, paaris- ja rühmatöö, arutelud ning võimalused üksteiselt õppida. Just sellises keskkonnas saavad teadmiste omandamine ja sotsiaalsete oskuste areng üksteist toetada.
Tartu Ülikooli tudeng Ebe Valk uurib oma uurimistöös eesti keele õpetamise kavandamist liitklassis Unipiha Algkooli näitel. Tööd juhendame koostöös Tartu Ülikooli õppejõu Marvi Remmikuga.
Uurimistöö on otseselt seotud Unipiha kooli uue õppekava koostamisega. Meie koolis kavandame õpet 1.–2. ning 3.–4. klassi liitklassina. Uurimistöö käigus analüüsitakse teaduskirjandust ja riiklikku õppekava ning otsitakse vastust sellele, milliseid eesti keele õpitulemusi ja õppesisu on võimalik klassipaarides ühendada, millised teemad sobivad ühiseks õppimiseks ning millised õpitulemused vajavad klassiti erinevat käsitlemist.
Oluline küsimus on ka see, kuidas kujundada ühise teema sees eri tasemega ülesandeid. Kui 3. ja 4. klass töötavad näiteks sama teksti või keelenähtusega, peab õpetaja teadma, millist tulemust oodatakse 3. klassi ja millist 4. klassi õpilaselt. Nii säilib ühine õppimine, kuid ei kao klasside erinevad eesmärgid.
Uurimistöö praktilise tulemusena soovime jõuda eesti keele 1.–4. klassi liitklassi ainekavani ning selle põhjal koostatud töökava- ja tunninäidisteni. Meie jaoks on oluline, et valmiv ainekava ei jääks dokumendiks riiulil, vaid oleks õpetajale päriselt kasutatav töövahend.
Hästi koostatud liitklassi ainekava peaks aitama õpetajal näha korraga nii tervikut kui ka klasside erinevusi: mida saame õppida koos, millised on õpitulemuste ühisosad, kus peavad eesmärgid eristuma ning kuidas korraldada õppimine nii, et iga laps saaks edasi liikuda.
Koolijuhina näen siin Unipiha koolist laiemat küsimust. Eestis on liitklassides õpetamise kogemusega koole ja õpetajaid, kuid sageli leiab iga kool oma lahendused ise. Ühes koolis on välja kujunenud üks toimiv mudel, teises teine. Vähem on ühiseid praktilisi mudeleid, mis aitaksid õpetajal siduda riikliku õppekava nõuded liitklassi tegeliku õppekorraldusega.
Laste arvu vähenedes muutub sellise teadmise kogumine ja jagamine järjest olulisemaks. Kui soovime säilitada väiksematele lastele võimaluse õppida kodu lähedal, ei peaks küsima ainult seda, kas väikest kooli on võimalik pidada, vaid ka seda, kuidas korraldada seal väga head õpet.
Tartu Ülikooli tudengi uurimistöö annab võimaluse ühendada väikese kooli igapäevane kogemus teaduspõhise lähenemisega. Alustame eesti keelest ja oma koolist, kuid loodame, et saadud teadmisi saab edaspidi kasutada ka teiste õppeainete arendamisel ning meie kogemusest võib olla abi teistelegi väikekoolidele.
Liitklassi tugevus ei seisne selles, et eri klasside lapsed teevad kogu aeg sama asja. Selle võimalus peitub oskuses leida ühine teema ja õpitulemuste ühisosa ning samal ajal märgata, mida vajab edasi liikumiseks iga klass ja iga laps.
Marju Rebane
Unipiha Algkooli direktori kohusetäitja
