Edukas „Õppekäik“

1725

Helery Hindriksoo: Igal aastal peavad 9. klassi õpilased kirjanduse tunnis tegema ühe väikse loovülesande rühmatööna. Meie aga mõtlesime, et teeme siis juba kogu klassiga. Teeme ühe näidendi, mille saame siis ka jõulupeol ette kanda.  Näidend valmis ja täienes tänu igaühele meist. Pealkirjaks sai „Õppekäik“. Lõpptulemus oli minu meelest väga äge. Ma olin väga uhke ja õnnelik ning see kõik jääb kindlasti alatiseks meelde.

Andrus Pajumägi: Mulle meeldis väga meie väike projekt. Saime end proovile panna lavalaudadel ning saime palju uusi kogemusi, mida rakendame ka tulevikus. Kuid üle kõige on mul hea meel, et sain seda kogeda oma sõpradega. Sain mälestusi, mis veel praegugi toovad naeratuse näole. Näiteks meie jõulupeol, esietenduse ajal, kõlas kogemata üks vägagi karvane sõna, mille üle me siiani nalja heidame. Just selliseid mälestusi tahan mäletada ka aastakümnete pärast. See näidend tõi meid kokku. Õppisime üksteise kohta omadusi, mida pole varem tähele pannud. Olime üksteisele toeks.

Karro Soosaar: Hiljem osalesime näidendiga ka konkursil, mis toimus Rõngu kultuurimajas. Saime seal isegi auhinna parima omaloomingulise näidendi eest. Ka parima osatäitja auhind läks meie näidendis osalenud Andrusele, kelle osa oli keeruline ning nõudis julgust. Mina mängisin näidendis loodusinspektor Sitaseent, kes sõbrustas metsahaldja Andrusega ning pettis metsas käivatelt seenelistelt seeni välja. Minu panused olid üsna tagasihoidlikud: aitasin välja mõelda, millised tegelased võiksid näidendis olla. Elus esimest korda näitlesin paljude võõraste inimeste ees. See oli minu jaoks väga huvitav ja vahva kogemus.

Kristjan Mägi: Olin laval elus esimest korda ning see oli hea kogemus. Laval olin rahulik ja andsin endast parima. Ma arvan, et sain oma rolliga hästi hakkama. Võitsime auhinna, mille üle me kõik uhked olime.

Pilleriin Kreek: Arvasin, et võõraste ees on lihtsam esineda kui oma kooli ees, aga see polnud nii. Näidendis toimus paar muudatust, sest kõik ei saanud laupäeval esinema tulla – seega pidid kohalolijad nende kohad ära täitma. Ma siiani imestan, kui hästi ja kiiresti olid Hanna ja Helery võimelised lavalt maha tulema kostüüme vahetama ja kohe lavale tagasi minema. Minul oli aega kostüümi vahetada ja rolli sisse elada, aga neil seda aega nappis. (Loe ka Tootsi Taskud nr 21).

Koolijuubeliluuletus

330 – päris palju!
Tehtud on siin palju nalju.
Vaeva nähtud rohkem veel,
selge meil on emakeel.

Matemaatika on siiski kaks,
koolitoidust olen paks.
Keemiat tuubin ööd läbi,
tunnis tunnen ikka häbi.

Kirjanduses loeme jutte,
bioloogias uurime mutte.
Loometunnis päris hea,
kuid Ulvi leiab ikka vea.

Ajalugu teame hästi,
sõjad peas on risti-rästi.
Võõrkeeltega on suhtlus paha,
seal istun klassis taha.

Kehalisse vaevu jõuan,
nuttes muskleid suureks sõuan.
Hinges siia jääda tahaks,
sest stippi me ei pane pahaks.

Palju õnne soovime,
s
inust väga hoolime.
Kestma jää veel kauaks sa,
sind igatsema hakkan ma!
Helery Hindriksoo, Hanna Aadusoo, Marilin Näkk, Cätlin Rebane

Kino maale
EelmineTerminaator annab akustilise elamuse
JärgmineMälestame