Talihari

195

ehk tõnisepäev, tõniksepäev, tennüs- ja tinnüspää või jõuluemapäev.

Aeg. 17. I. Meie rahvakalenderis on taliharjapäev talve keskpaiga peamisi tähistajaid. Täna öösel murtakse talve selgroog pooleks. Karu keerab nüüd teise külje ja hakkab teist käppa imema. Muiste pidi poole peal olema ka inimeste ja loomade toit.

Tõnn. Taliharjapäev on tõnni vaka püha. Kuigi tõnni vaka tava oli viimati kõige tugevam Vändra kandis, on seda peetud pea kogu maal. Tõnni peetakse üldiselt koduhaldjaks, kuid võimatu pole seegi, et tõnn on lihtsalt vana tava, millest visalt kinni peetakse.

Märjamaal kõneldi 70 aasta eest järgmist:

Tõnisepäe oli vanal rahval suur püha, siis peeti pidu tõnnevaka juures. Tõnnevakka pandi igast uudsest, olgu toit ehk riie, mis aga tehti, sellest pandi osake tõnnevakka. Tõnisepäeval toodud see vakk tuppa ja peeti püha, seda austasid kõik. Ei tohtinud keegi tõnnevakale halva teha.

Päike. Taliharjakommetes ja -uskumustes tundub ebatavaliselt tähtis koht olevat päikesel. Nagu mitmete teistegi maarahva pühade ajal on taliharjalgi heaks endeks, kui päikest paistab kasvõi hetke. Kui mees jõuab päikesepaistes hobuse selga hüpata, tuleb päikseline ja viljakas suvi. Kui terve päev on pilves, on suvigi jahe ja pilvine.

Taliharja on nimetatud meeste pühaks, sest päike toob siis meestele tervist ja selget meelt. Pilvisus, vastupidi, haigusi ja joomast pead.

Päikest peab täna tingimata näitama sigadelegi. Ennevanasti viidi siga selleks välja ja tõsteti mõnelpool isegi üles puuriida otsa.

Siga on ainus asi, mis seob meie taliharjapäeva kristliku Tõnise- ehk püha Antoniuse päevaga. Kristlased pidasid/peavad Antoniust sigade kaitsjaks ja tõid selle usu meilegi. Võõras uskumus sobis maarahva maausuga hästi.

Toit. Taliharjal keedeti seapeaga herne- ja oasuppi. Muist suppi ja pool seapead viidi püha puu või kivi juurde. Paiguti veel üsna hiljuti.

Kino maale