Kolmas kuldaväärt kontsert Kullagal

681

Kullaga tuuliku juures oli 6. augustil algusega kell 13:30 puhkpillikontsert, kus järjekordselt esines Rõngu ja Pühajärve ühendorkester. Toimus kõik seekord vaat et salaja. Mitte üksnes kontsert polnud kulda väärt, kulla hinnaga oli ka küla pealt kuuldud sõnum, et esinemine jälle tuleb. Otsus, et esinetakse, oli lihtsalt üpris viimase minuti peale jäänud.

Sellised üsna ekspromt ja kõrvalisemas paigas organiseeritud sündmused lisavad elule vürtsi ja lisandväärtust. Pole kahtlustki, et puhkpillimäng on nii vaimselt kui füüsiliselt vaprate pärusmaa, sest see on – ütleme nii – väga energiamahukas tegevus. Ja siis nad tulevad ja toovad selle muusikaõnne meile peaaegu et omaenda õuele, ja juba kolmandat aastat.

Kullaga esinemist sai kohe oodatud, sest kui veedad suurema osa ilusast suveajast suhteliselt vähedünaamiliste sõprade, näiteks mahekaalikate seltsis, mõjub vabas õhus kuuldud väärikate tuuba-pumpsudega Valgre „Helmi, mulle õpeta, kuidas saaks kord minust tantsija“ lausa ilmutuslikult.

Nagu teatri NO99 etendusprojekti „Ühtse Eesti suurkogu“ (2010) järelhüüetes selgitati, taheti aktsiooniga näidata ja veel üle kinnitada, et ei maksa loota ja oodata, et keegi kuskilt tuleb, korraldab, uueks loob ning lehvitab. Alusvundament on pigem ikkagi see, mida kohapeal läbi viia osatakse ja tahetakse. Tõsi ongi, et just siinsamas kodutanumal toimuvatel Kullaga veskikontsertidel tuleb peale tunne, mis tuttav filmi „Suvi külapeo kaadritest, kus puhkpillid täpselt timmitud väärika ja isegi üleva meeleolu loovad. Sehandsete tundmustega võib seejärel rahumeeli oma köögiviljapõllule naasta.

Pange samuti tähele, et seekordsel kontserdil tuli lõpuloona esiettekandele puhkpillilugu, mille Kullaga tuuliku püstitanud esivanema auks oli komponeerinud tema noor järeltulija ja millesse oli tikitud mitmeid sooloesituseks mõeldud helikaunistuslikke keerukusi. Eeskava lisapalana üllatas kuulajaid Puka meeskvarteti vaimukas laul, sest juhtumisi on neil ja puhkpillikoosseisul kahemeheline ühisosa.

Kui juhtorkestrant sai metsvitsa ja vorstirohu lisandustega kireva buketi põllulilli ja juhunumbri 20 järgi läks purk Kodijärve mahemaasikamoosi kenale klarnetineiule, leiti ja isegi lubati, et vabaõhuetteasted Kullaga tuuliku juures võivad edaspidigi jätkuda. Enamgi veel – Kambja keraamikaringi liige on välja pakkunud, et järgmisel aastal võiksid nad kontserdi ajaks oma kätetööst veskisse ühe välknäituse üles seada. Priima!

Kino maale