Talveharjapäev – külm aeg on pooleks

189

Kuigi ajakirjandus kõneles taliharjapäevast juba neljapäeval – korjusepäeval – jõuab maarahva kalendris taliharjapäev kätte alles pühapäeval 17.01.

Rahvakalender tunneb südakuu 17. päeva kui talveharjapäeva, kesktalvepäeva, jõuluemapäeva, tsiapäiva, sianäü pühä, tõurapäeva, tõbepäeva, seaninapäeva ja meeste püha. Nimed nagu tõnisepäev, tõnissapäev, tenüspäiv, tinnüspääv jts on ilmselt arenenud katoliikliku kirikukalendri Antoniusest.

Suurem jagu päeva pärimusest kõneleb talve poole peale saamisest. Taliharja öösel murtakse talve selgroog pooleks.

Rahvakalendris on taliharjapäev talve keskpaiga peamisi tähistajaid ja jõuluaja lõpetaja. Muiste pidi sellel ajal poole peal olema loomade toit. Päeva päevatee on jõulust saati läinud kukesammu võrra pikemaks. Aeg läheb kevade poole.

Taliharjapäeval on peetud tõnni e koduhaldja annivaka püha. Kuigi tõnni vaka tava oli viimati kõige tugevam Vändra kandis, on seda peetud pea kogu maal. Tõnni peetakse üldiselt koduhaldjaks, kuid võimatu pole seegi, et tõnn on lihtsalt vana tava, millest visalt kinni peetakse.

Märjamaal kõneldi 70 aasta eest järgmist:
Tõnisepäe oli vanal rahval suur püha, siis peeti pidu tõnnevaka juures. Tõnnevakka pandi igast uudsest, olgu toit ehk riie, mis aga tehti, sellest pandi osake tõnnevakka. Tõnisepäeval toodud see vakk tuppa ja peeti püha, seda austasid kõik. Ei tohtinud keegi tõnnevakale halva teha.

Taliharjakommetes ja -uskumustes tundub ebatavaliselt tähtis koht olevat päikesel. Nagu mitme teisegi maarahva püha ajal on taliharjalgi heaks endeks, kui päikest paistab kas või hetke. Kui mees jõuab päikese paistel hobuse selga hüpata, tuleb päikseline ja viljakas suvi. Kui terve päev on pilves, on suvigi jahe ja pilvine.

Taliharja on nimetatud meeste pühaks, sest päike toob siis meestele tervist ja selget meelt. Pilvisus, vastupidi, haigusi ja joomast pead.

Päikest peab taliharjapäeval tingimata näitama sigadelegi. Ennevanasti viidi siga selleks välja ja tõsteti mõnel pool isegi üles puuriida otsa.

Siga on ainus asi, mis seob meie taliharjapäeva sisuliselt kristliku Tõnise- ehk püha Antoniuse päevaga.

Kristlased pidasid/peavad Antoniust sigade kaitsjaks ja tõid selle usu meilegi. Võõras uskumus sobis maausuga hästi. Kui põhja pool on seapea juba jõululaual tähtsal kohal, siis lõuna ja lääne pool süüakse seda taliharjal. Kuid taliharjapäeva annina on seapea tähtsal kohal põhjaski.

Taliharjal keedeti seapeaga herne- ja oasuppi. Muist suppi ja pool seapead viidi püha puu või kivi juurde. Paiguti veel üsna hiljuti. Maa kagunurgas on taliharja toiduks teräruug ehk tinnüsterä, uhmris valmistatud tangudest ja seapeast keedetud supp.

Täna on viimane aeg jõuluehete ärakorjamiseks ja jõuluks tehtud ohutiste (jõulutähtede, -krässide ja -kroonide) põletamiseks.

Folkloristid on vaielnud taliharjapäeva õige kuupäeva üle ja kroonukalendritesse on pandud see valikuliselt 14.01. peale. Ometi on selge, et 14.01. on peetud korjusepäeva ja 17.01. nimetatud ja peetud talve harjaks. Püha tähendus on aga see, mispärast seda meeles pidada ja pidada. Nõnda siis ka Maavalla kalendris.

Kuna loonas toimub vähe muutusi kella pealt, pole ka suurt vahet, kas taliharja pidada 14. või 17.01. Tähtis on see, et seda peetakse.

Pärimust

©Maavald.ee

Kino maale