Pokudega seiklemas

242

pokudLäksin ühel päeval sohu jalutama ja seal olid heinakuhjad. Ilm oli ilus, päike paistis ja kõik oli justkui korras, kuid siis hakkasid heinamättad liikuma. Mul oli lausa hirm. Mõtlesin juba, et kummitused on seal.

Siis tõusid heinakuhjad üldse püsti. Neil olid käed, jalad, varbad, näpud, silmad, kõrvad, nina ja suu – nad olid justkui inimesed. Juusteks olid neil hein. Hein ulatus neil varvasteni.

Ma üritasin nendega juttu ajada. Alguses olid nad üpris arad, kuid pärast hakkasid vaikselt rääkima ja pealegi inimeste keeles. Kõige parem, et just eesti keeles.

Nad rääkisid mulle igasuguseid jutte nende elust ja muust. Nad kutsusid mind kaasa kohta, kus nad elavad. Tutvustasid isegi oma kööki jne. Nad lootsid, et jään nende juurde elama, aga seal oli minu jaoks üpris sünge.

Kutsusin neid hoopis endaga linna kaasa. Läksime Kaubamajja, Lõunakeskusesse, Taskusse ja isegi kinno. Pokudele väga meeldis seal. Nad otsustasid minuga linna jääda. Elu oli ilus ja kõik oli korras. Pokud olid sõbralikud.

Kuid ühel päeval läksime me jälle rõõmsalt poodidesse. Pokud olid nii ärevil. Kõndisime bussijaama. Seal olid noored poisid, kes tundusid huligaanid, sest nad narrisid pokusid.

“Hahaa! Huvitav, mis sul juustest saab, kui ma suitsu sulle sinna kinni viskan?”

“Palun, ärge tehke!” lausus üks pokudest. Poisid naersid tema üle ning peagi lendas põlev suits ühele pokule juustesse.

Selle pokuga olid kurvad lood, ta põles ära. Teised pokud leinasid ning hakkasid inimesi vihkama. Nad arvasid, et kõige parem on olla seal, kus nad on üles kasvanud, ning läksid oma koju tagasi. Nende kodu seinal asetses selle poku pilt, keda enam polnud. Nad jäid seda pokut igavesti mäletama.

Helen Mets (7. kl)

Kuuste Kool 245

Kino maale