-5.2 C
Kambja
Teisipäev, 06.12.2022

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane.

Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivSeitse kambjalast Türgis

Seitse kambjalast Türgis

Reisiseltskond amfiteatri treppidel.„Reisid ja rahvusvaheline koostöö on kõige mitmekesisem õppetöövorm, kus kõik ained on lõimitud,“ nendib õpetaja Tiina Tiideberg „Maailmapilt avardub lausa tundidega.“

Reisiseltskond amfiteatri treppidel.„Reisid ja rahvusvaheline koostöö on kõige mitmekesisem õppetöövorm, kus kõik ained on lõimitud,“ nendib õpetaja Tiina Tiideberg „Maailmapilt avardub lausa tundidega.“

Kambja kooli seitsmeliikmeline õpilaste ja õpetajate esindus kohtus oktoobris Türgis Aydini koolis Comeniuse projekti partnerkoolide rahvaga.

Aastatel 2010-2012 kestvas projektis osalevad Rootsi, Saksa, Türgi ja Eesti kool ning ühiseks eesmärgiks on saada ülevaade Aafrika riikide muredest-rõõmudest, toetades mõnd Aafrika kooli. Järgmise aasta aprilli lõpunädalal kohtuvad kõigi partnerkoolide esindused Kambjas.

Comeniuse projektiga Türgis

Kambja põhikool osaleb Euroopa Liidu Comeniuse projektis – see tähendab võimalust võtta osa rahvusvahelisest koolide koostööst, edendada keeleõpet, tutvuda teiste kultuuridega, parandada hariduse kvaliteeti.

Aastatel 2010-2012 kestvas projektis osalevad Rootsi, Saksa, Türgi ja Eesti kool ning ühiseks eesmärgiks (lisaks eelloetule) on saada ülevaade Aafrika riikide muredest-rõõmudest, toetades mõnd Aafrika kooli. Projektitöö toimub nii tundides, väljaspool tunde kui ka kooliväliselt.

Mugavad bussid, head teed

Projektis osalevate koolide kolmas kohtumine toimus oktoobris Türgis Aydini koolis. Meie rühm oli 7-liikmeline: Madli Lehiste, Grete Keskpalu, Markel Kübe, Magnus Lehiste, rühmajuht Anne Välja, Jaanus Välja ja Tiina Tiideberg.

Kuna meie grupp kasutas odava lennureisi võimalust, pidime kuurortlinnast Antalyast sõitma Aydini liinibussiga.

Bussijaam oli tohutult suur, kassades töötasid ainult mehed. Meie rühmajuht Anne suhtles reisifirma esindajatega ja tegeles piletitega ning rohkem kui viie-tunnine sõit võis alata. Vaatamata eelarvamusele osutus see meeldivaks tutvumiseks kohaliku looduse ja kultuuriga.

Kõik õpilased kiitsid häid teeolusid (kuigi teekond kulges 2–4 km kõrguste mägede vahel) ja reisimugavusi (igaühel võimalus muusikat kuulata ja filme vaadata ning teha valik reisisaatja pakutavast einest). Bussid olid ka väga puhtad.

Metsi polnud, looduses vaheldusid mäed, pruunikskõrbenud kuiv pinnas, paljud istandused (oliivi-, mandariini-, viigipuud), siin-seal meloneid, maasikaid, puuvilla, viinamarju jms.

Külalislahke vastuvõtt

Aydini bussijaamas tervitasid meid vastuvõtjad ning õpilased viidi peredesse, kus igaüks sai kogeda midagi teistest erinevat.

Madli ja Grete kiitsid väga oma vastuvõtvat peret. Nad said suhelda väga paljude Türgi noortega, neile tutvustati linna ning koos käidi ka meelt lahutamas. Madli sõitis oma uue sõbraga ka koolibussiga, kuigi elati linnas.

Magnuse pereisaks sattus inglise keele õpetaja, kelle poeg oli suur arvutihuviline. Magnus sai palju suhelda ning käia perepojaga koos salsatrennis. Tema hele pea ja sinised silmad tekitasid tõmmudes türklastes korduvalt imestust.

Markelit aga tutvustati ka paljudele sõpradele, nii et temal õnnestus lausa mitmes kohas elada, ära näha poiste ühiselamu ja sõita mootorrattaga.

Kõiki õpilasi üllatas meeldivalt kohalike noorte sõbralikkus, abivalmidus ja hoolitsus, maitsev toit, teenindusettevõtetes aga kiire ja asjalik toimetamine. Selle maa külalised tundsid end kõikjal oodatutena.

Õpetajad lõpetasid saabumispäeva kohtumisõhtuga ülikooli restoranis.

Tutvumine ja tutvustamine

Teisel päeval toimus koolis ametlik vastuvõtt ja vastastikune tutvustamine. Jaanus Välja andis meie kooli tegemistest väga põhjaliku ülevaate nii sõnas kui pildis ja pälvis erilist tähelepanu. Kohal viibisid ka ajakirjanikud, nii et varsti kajastus üritus ka Türgi lehes.

Meie ettevõtmiste jäädvustamine oli Markeli ülesandeks.

Aydini koolis ringi liikudes ja tunde külastades hakkas meile silma kaunis koolivorm (lilla pluus ja ruuduline volditud seelik või tumedad viigipüksid) ning puhkpilliorkester. Tüdrukutele meeldis ka õuepealne katusealune, kus vahetundide ajal aega veedeti. Polnud aga sööklat, käidi puhvetis saiakesi ostmas.

Edukas kogemustevahetus

Pärast einet toimus tõsine projektitöö: kuna igal koolil on ülesandeks leida üks Aafrika kool ja seda abistada, arutleti rühmades, mida teha Aafrika päeval s.o 29. veebruaril 2012. aastal.

Kambja kool paistis teiste hulgas silma sellega, et meil oli palju kogemusi jagada. Tuletan lugejatele meelde augustilõpu Aafrika-teemalist laagrit, kus oli külaliseks ka Keenia päritolu noormees Andreas, kes on praegu Tartu ülikooli tudeng. Laagris toimusid erinevad õpitoad (muusika, riietus, toit), jalgpallimäng ja kinokohvik, kus nähti-kuuldi Aafrika riikide elust ja koguti annetusi Ghana kooli toetuseks. Kogutud raha eest on juba esimene abigi kohale jõudnud.

Paljusid meie kooli ettevõtmisi sooviti oma koolis järele teha või edasi arendada. Madli jagaski hiljem täpsemaid seletusi pillide valmistamise kohta ja õpetaja Jaanus sai korduvalt Kambjas tehtut kommenteerida. Arutelu lõpus pandi kõikide õpilasrühmade ideed kirja ja võeti edasimõtlemise aluseks.

Türgi – vaatamist väärt maa

Seejärel suundusime koos linnaekskursioonile. Külastasime ka pühakoda – mošeed. Õhtul olid õpilased jälle oma peredega, õpetajad viidi ekskursioonile vanasse ajaloolisse paika – vaimulikku kooli, mis küll tänapäeval põnevaks söögikohaks muudetud.

Kolmandal päeval näitasid võõrustajad oma maakonna vaatamisväärsusi. Kõikide sõnul oli see vapustav päev: olime mitmeks tunniks sattunud nagu ajalooõpiku Vana-Kreekat tutvustavatele lehekülgedele

Efesos oligi Kreeka linn, vanust üle 2000 aasta. Efesose linna varemetes (19. sajandil leitud ja välja kaevatud) jalutades imetlesime Hadrianuse templit, Heraklese väravat, Artemise templit (üks seitsmest maailmaimest), seisime Celsuse raamatukogu ees, tuletasime meelde, millised on joonia, dooria ja korintose sambad, kõndisime Arkaadia teel (ehk sadamasse viival teel) ja märkasime paljusid linna kuuluvate hoonete jälgi. Kõige vapustavamaid elamusi saime aga amfiteatri treppidel ronides – oleks tahtnud aega peatada.

Veel näidati meile neitsi Maarja viimaste eluaastate kodupaika, viinamarjakasvatuspiirkonda ja väikest, aga muljetavaldavat keraamikatöökoda. Meie silme all valmistati käsitsi imekauneid taldrikuid-kanne-kausse. Muuseumis aga toimus tore kunstiajalooline tund värvidest ja mustritest.

Ringsõit viis meid veel imetlema õhtust Vahemerd (silmapiiril Kreeka territoorium), mägesid ja linnapanoraami.

Lõpuspurdi kavandamine

Neljandal päeval tegime projektikoostööd vabas õhus – meid sõidutati mäenõlval asuvasse noorteparki. Sinna kaeti ka piknikulauad.

Jätkasime Aafrikaalast tööd ja planeerisime järgmist kohtumist Kambjas. Nimelt toimub viimane projektikohtumine Eestis (s.t Kambjas) aprilli lõpunädalal, kui me kooli sünnipäeva tähistame. Siis võõrustame meie oma uusi sõpru-tuttavaid. Õpilaste mõttedki liikusid mööda Eestit, et valida paiku, mida külalistele kevadel näidata.

Tore oli ka kuulda, et eelmistes kohtumistes osalenud noored suhtlevad aktiivselt edasi ning koostöö jätkub.

Viimane projektipäev lõppes kauni õhtuga nn õpetajate majas: tänati sõpru, jagati kingitusi ning nauditi võõrustajate rahvuslikku etendust. Kahju oli sellest, et õpilased ja õpetajad õhtul eraldi olid.

Mitmeti kasulik ettevõtmine

Reede ennelõunal jäeti pisarsilmil hüvasti ja algas meie tagasisõit bussiga. Rootslased ja sakslased olid juba lahkunud. Enne tagasilendu saime nautida ka sooja päikest ja soolast Vahemerd.

Mida see sõit õpilastele andis? Esiteks kindlasti motivatsiooni õppida keeli. Kõik said oma oskusi testida ja neid eakaaslastega võrrelda. Hakkamasaamisega polnud kellelgi probleemi, aga ladusa eneseväljenduseni on kõigil veel tee käia.

Teiseks silmaringi laiendamine, teiste kultuuride (võrdlemiseks ka oma kultuuri) tundmaõppimine. Kas või toidud: kuidas sööme meie, kuidas aafriklased, kuidas ja mida söövad türklased. Või seegi, et käies teistsuguses pühakojas, küsiti meie lastelt ka eestlaste usukommete kohta. Seda oli kirjeldada-põhjendada päris raske. Arvan, et meie noored said mõtlemisainet päris palju.

Kolmandaks ja väga oluliseks on sotsiaalsete oskuste areng. Kodu ja kooli poolt „poputatud” lapsed vajavad kindlasti erinevaid harjutusi iseseisvaks eluks. Et hakkama saada tollieeskirjadega, hotellis tekkivate olmeprobleemidega või suhtlemisega erinevatest kultuuridest pärit inimestega.

Reisid ja rahvusvaheline koostöö on kõige mitmekesisem õppetöövorm, kus kõik ained on lõimitud. Maailmapilt avardub lausa tundidega.

Madli, Magnuse, Grete ning Markeli reisimuljeid vahendas ja täiendas nende klassijuhataja

Tiina Tiideberg

Loetumad