Sada aastat Orava talus

674

100-aastane mees enda kodus.„Nurisevad küll selle Eesti valitsuse peale, aga mina tema kohta halba ei ütle,“ arvab Alfred Laurits – Raanitsa küla Orava talu elupõline peremees, kes märtsikuisel paastumaarjapäeval tähistas oma sajandat sünnipäeva.

100-aastane mees enda kodus.„Nurisevad küll selle Eesti valitsuse peale, aga mina tema kohta halba ei ütle,“ arvab Alfred Laurits – Raanitsa küla Orava talu elupõline peremees, kes märtsikuisel paastumaarjapäeval tähistas oma sajandat sünnipäeva.

Sajaaastane elukogemus on kindlasti väärt ja väärikas kapital. Selle põhjal meenutatut või järeldatut tuleks võtta kui omamoodi ekspertarvamust. Alfred Laurits teab ja mäletab läbi pikkade aastakümnete Raanitsa piirkonna inimesi ja perekondi, elu edenemist ja hääbumist, tõuse ja mõõnu.

Juubilar on 4000 tsaarirubla eest ostetud Orava talus tegutsenud ja toimetanud Lauritsate suguvõsa kolmanda põlvkonna esindajana, oma vanaisa ja isa elutöö jätkajana.

Alfred Laurits – tõsine töömurdja läbi pika elu

Kui seada Alfred Lauritsa aukartust äratava pikkusega elu piltlikku mõõtkavva, siis erinevad võimud ja valitsused on selles vahetunud peaaegu sama regulaarselt kui aastaajad. Tööka eesti mehena on ta alati toime tulnud ja suutnud oma eluga ausalt edasi minna.

Alfred Laurits teab ja mäletab läbi pikkade aastakümnete Raanitsa piirkonna inimesi ja perekondi, elu edenemist ja hääbumist, tõuse ja mõõnu.

Sajaaastane juubilar oskab konkreetse näite varal jutustada sellestki, et ka tol ammusel ajal, kui mõisnik talupoegadele maatükke müüs, olnud just tutvus see tarviline vara, mille mõjul võis välja ajada paremas kohas asuvat ja viljakamat maasiilu. Korruptsioon ei ole seega midagi uut – see näib olevat üks visa ja aegadeülene nähtus.

Põllumees – amet kogu eluks

Alfred Lauritsa elu sisuks on olnud ikka ja alati töö.

Kui tore algkooliaeg Suure-Kambjas mööda sai, hakkas perepoeg töömurdjaks vanematekodus. Palju vaeva nõudis näiteks põldude puhastamine kividest.

Orava talul oli 36 hektarit maad, mis võimaldas asjalikku ja tasuvat majandamist. Head sissetulekut saadi piimast, sest ümbruskonnas oli mitmeid meiereisid, mis omavahel konkureerides pakkusid korralikku hinda.

Piima eest saadud rahast maksti ka talutööliste palgad.

Raanitsa piirkonnas tegutses ka veskeid, sepikodasid ja muid talurahvale vajalikke ettevõtteid, sest sõiduhobusega Tartusse jõudmine võttis poolteist tundi aega, koorma ja veohobusega liikumine oli veelgi ajakulukam.

„Elu oli väga hea,“ kiidab Alfred Laurits oma töist ja tulemuslikku talupidajapõlve esimesel Eesti ajal. Tema – elukogenud inimese – sõnal on mõistagi kaalu.

Paraku tõi 1940. aasta meie maa ja rahva ellu pöördelisi muutusi. Orava talu maadel hakkas pärast sõda tegutsema kolhoos Vaba Kodu. „Vene valitsusest ei maksa kõneldagi,“ mainib juubilar.

Esimestel kolhoosiaastatel nägi Alfred Laurits sedagi õudust, kuidas talulautadest kokku veetud, kuid piisava hoolitsuse ja toiduta jäetud kariloomad nõrkesid – neid veeti nööridega üles ja hoiti nööride toel püsti.

Põllumeheametile jäi Alfred Laurits truuks ka ühismajandis töötades.

Uus algus uues ajas

Eesti taasiseseisvumise ajaks oli Alfred Laurits jõudnud juba soliidsesse eluikka ja võinuks muretult puhata, kuid põlise põllumehe süda ei lubanud jääda Orava talu edasiarendamisel kõrvaltvaatajaks.

Heas tahtes taasalustatud talupidamisele sai varakapitalistlikul ajastul saatuslikuks muutunud ärieetika. Alfred Laurits meenutab praegugi suure nördimusega, kuidas igasuguse au- ja häbitundeta ärimehed võtsid maarahvalt piima vastu, kuid jätsid selle eest tasumata väga-väga suured summad raha.

Kui endise Eesti Vabariigi ajal andis piim suure osa Orava talu sissetulekust, siis uuel ajastul tõi see vaid asjatut muret, majanduslikku kulu ja tõsist hingevalu.

Edukaks ei kujunenud ka teraviljakasvatus, sest vabaturustiihias jäi väiketootja konkurentsivõimetuks. Praegugi vedeleb-hävineb Orava talu aidaaluses mitu tonni teravilja, mida keegi õigel ajal ei vajanud.

Lehma – piimaandjat – pidas Orava talu rahvas enda tarbeks suure visadusega pikka aega, kuid nüüdseks on sellestki loobutud. „Kui oma lehma piima enam laual ei olnud, streikis papi kuu aega – ei tahtnud eriti süüagi,“ meenutab abikaasa Virve seda kurba aega, kui lõpetati lehmapidamine.

Tahtejõust on elus kasu

Alfred Laurits peab naljatlemisi (või ehk tõsiseltki!?) oma elujõu allikaks karskust ja noort naist. Veski vallast kositud abikaasa Virve on tõesti juubilarist kolmteist aastat noorem. Nende kooselu on kestnud rohkem kui kuuskümmend aastat, nad on andnud elu tütrele ja kahele pojale.

Virve hindab oma abikaasa juures kõige enam tahtejõudu. Näiteks 1992. aastal sai 80-aastane Alfred hobusega põllutööd tehes väga tõsiselt vigastada ja pidi olema pikka aega haiglas, kus arstid talle täielikku paranemist ei lubanud. Kui abikaasa lõpuks koju sai, käis ta esmalt küll kahe karguga, kuid suutis kõigi imestuseks juba mõne kuu pärast viglaga tööd teha.

Ka sajaaastane Alfred Laurits on püstitanud endale eesmärgi – ta tahaks elada 105. sünnipäevani.

Toivo Ärtis


Samal teemal:

Kino maale
EelmineKersti Kivirüüt sisenes Ungari raamatuturule
JärgmineKambja koolis algas vastsete õpilaste vastuvõtt