Pensionäride klubil Tammeke oli tore ja tegus aasta

449

SEIKLUS: Parvega Saadjärvel.

Klubi Tammeke alustas 2013. aastat kokkusaamistega Haava kõrtsis, kuhu on kõigil hea tulla, kuna asub Kambja keskuses.

Klubiliikmete kokkusaamised on saanud traditsiooniks. Jaanuaris vaatasime üle klubi juhatuse koosseisu. Veebruaris olid meie külalisteks vallavanem Ivar Tedrema, kultuuritöötaja Pille Tammelan, sotsiaalnõunik Elerin Maisväli ja sotsiaaltöötaja Meriliis Kuuslap. Saime teada vallas toimuvatest üritustest ja pensionäride eelseisva suve ettevõtmistest. Aprilli algul toimunud koosviibimisel tegi Ive Saame väikese ülevaate sellest, millest ja kuidas peaksime meie kui 60+ inimesed rääkima oma laste ja lastelastega. Arutusel oli ka Hiiumaa reisiga seonduv.

Teatri- ja kontserdikülastused

Nagu tänavusele pärandiaastale kohane, oli meil ohtralt kontserdi- ja teatrietenduste külastusi.

Märtsi algul käisime Elvas, kus toimus Kaunimate Aastate Vennaskonna 20. tegevusaastat tähistav kontsert. Väga tore kontsert oli: esimeses osas tuletati meelde legendaarset lavastust “Kaunimad aastad su elus”, teine osa koosnes aga kahekümne tegevusaasta parimatest paladest. Paljud meist olid ju käinud ka nende esimesel kontserdil.

Märtsi keskpaigas käisime vaatamas, kuidas Krabi külateater esitab Tartu laulupeomuuseumis komöödiat „Massu massmise mass”. Etendus oli võru keeles ja nalja sai palju. Ja naer on terviseks. Kui laval nähtut meenutada, siis külaelu käis tavapärast rada. Kogu rutiini lõi segi maksuametnik, kes keset tavalist päeva sisse tormas ja hakkas kõikvõimalikke ja võimatuid makse nõudma. Vähemalt saime selgeks, millised maksud meid uuel aastal üllatavad.

Bussitäis pensionäre (26 inimest) külastas Viljandis Pärimusmuusika Aidas 5. mail toimunud ansambli Noorkuu emadepäevale pühendatud kontserti „Soodsad tuuled“. Kontsert oli südamlik. Bussis muljetades selgus, et see oli kõigile väga meeldinud. Piletid ostsime juba 1. märtsil internetist – nii saime soodsamalt.

Selle käiguga saime ka näha palju kiidetud Pärimusmuusika aita. Hoone on nii seest kui väljast kaunis. Saime uudistada ka ümbrust teisel korrusel oleva kohviku aknast. Kohvi joomiseks kahjuks aega ei jätkunud, vaja oli koju sõita.

Osalesime ka 1. juunil Võrus Kubija laululaval toimunud kolmandal võrukeelsel laulu- ja rahvapeol Uma Pido. Sellel laulsid paljud Vana-Võrumaa nais-, mees- ja segakoorid, laululapsed ja -mudilased ning laulurahvas kaugemaltki. Repertuaaris oli nii varasemat võrukeste lauluvaramut, kui ka täiesti uusi, spetsiaalselt selleks peoks sündinud laule. Oli tore ja emotsionaalne pidu, millel osales lausa kaks bussitäit kambjalasi.

Kahe kange mehe kangelaslikud, lustlikud ja kuulsusrikkad seiklused Luke mõisapargis – selliselt võib iseloomustada sellesuvist vabaõhuetendust „Thijl Ulenspiegeli lugu“. Käisime Luke pargis etendusel 4. juulil. Õhtu oli ilus. Etendus, milles esinesid ka Kambja näiteringi Püünelind näitlejad, oli tore. Vaheajal jalutasime pargis võimsate puude all ja uudistasime ümbrust.

16. augustil sõitsime jälle Viljandisse: sel korral lossimägedes toimuvale etendusele „Viimne võttepäev“ (autorid: Margus Kasterpalu, Ilmar Raag, Jüri Ehlvest, lavastaja: Peeter Simm).

Etendus oli filmi „Viimne reliikvia“, ühe eesti armastatuima filmi tegijatest. Etenduse tutvustuses ütlevad autorid: „Tahame „Viimse võttepäeva“ etendusega avaldada austust neile, kes enam kui neli aastakümmet tagasi muutsid oma elu pildiks ja heliks. Etendus on autorite fantaasia, humoorikas üritus kõnelda elust kuuekümnendate lõpus.“ Etendus oli tore ja lõbus.

Tänavusel pärandiaastal täitus 170 aastat Lydia Koidula (24.12 1843 – 30.07 1886 ) ja 210 aastat Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (26. 12 1803 – 25. 08 1882) sünnist. Seetõttu oli ajakohane tuua vaatajate ette Koidula uurija Aino Undla-Põldmäe näidend (kirjutatud aastal 1966) „Viru laulik ja Koidula”, milles astuvad publiku ette ärkamisaja kaks suurvaimu-hingesugulast, eesti teatri loojat, kelle vahel aastail 1867-73 toimunud elava kirjavahetuse alusel ongi näidend kirjutatud.

Juba juunis olime varusime piletid Tartu laulupeomuuseumis 9. oktoobril toimunud etendusele. See oli väga südamlik lavalugu.

Ettevõtmised käsitöö- ja aiakujundushuvilistele

Karjalaskepäeval oli Kambja rahva külaliseks Kindamemmena tuntuks saanud käsitöömeister Aino Praakli, kes tutvustas nii Tartumaa kihelkondade kindaid kui oma raamatuid. Kohtumine temaga oli huvitav. Tema käest sai ka raamatuid osta või nõu küsida.

6. juuni toimus Kambja raamatukoguga kahasse väljasõit perekond Ahse kaunisse aeda.

Kambjast teele asudes oli ilm ilus, kuigi kauguses oli näha äiksepilve ja pisut oli kuulda ka kauget kõuemürinat. Kui kohale jõudsime ja tervitussõnad lausutud saime, oli selge, et vihmast me ei pääse.

Ja siis need taevaluugid valla tehti… Pagesime varikatuse alla. Saime umbes pool tundi paduvihma, rahet ja tugevat äikest. Tuule tõttu hakkas ka varjualusesse vihma tulema.

Kui vihm veidi vähemaks jäi, saime aias ringi vaatama hakata.

Kui vihm veidi vähemaks jäi, saime aias ringi vaatama hakata. Kellel oli vihmavari või vihmakeep, oli võidumees. Et ilm oli soe, ei teinud see väike märg ka midagi. Vett oli nii kõvasti tulnud, et mõne lillegrupi juurde me ei pääsenud.

Ehkki lillenupud olid vett täis ja maadligi paindunud, saime siiski kena ülevaate aiast. Iirised lõpetasid õitsemist ja päevaliiliad ei olnud veel hakanud õitsema. Pererahvas on ära teinud väga suure töö ja kollektsioonid on toredad. Neil on värskelt loodud rodode aed, kuid liigniiskuse tõttu saime seda näha ainult kaugelt. Ringkäigu aias tegi peremees Enno.

Ringkäigu lõppedes kinkis raamatukogu esindaja Mare Helstein pererahvale väikese meene. Elle Ahse kinkis raamatukogule oma raamatu „Päevaliiliad“.

Perenaine Elle naljatas, et meie olime nii tähtsad külalised, kelle auks korraldati korralik ilutulestik ja aupaugud (äike).

Üritusega jäid kõik rahule.

Ekskursioonid Eestimaa kaunitesse kohtadesse

HUVIPAKKUV: Tammekese klubi reisiseltskond uudistamas Soera talumuuseumis, kus on säilinud peaaegu kõik vanale talule iseloomulikud hooned. Fotod: Hella Sule

Selle aasta suurüritus – kahepäevane ekskursioon Hiiumaale – toimus 9.-10. juulil. Osavõtjaid oli 43. Bussiaknast uudistasime Pühalepa kirikut ja esimene peatus oli Soera talumuuseumis, kus on säilinud peaaegu kõik vanale talule iseloomulikud hooned. Ehitamise lõppjärgus on pukktuulik, et saaks ise leivajahu jahvatada.

Pärast kehakinnitust suundusime Hiiumaa pealinna Kärdlasse.

Kärdlas tutvustas kohalik giid meile kahe tunni jooksul linna.

Edasi peatusime Ristimäel j
a panime endigi poolt ristid, külastasime Hiiumaa Eiffeli torni, jalutasime Reigi kiriku aias ja huvilised ronisid Kõpu tuletorni.

Päev oli juba sealmaal, et oli vaja jõuda ööbimiskohta – Kalana puhkekülla. Seal võttis meid vastu peremees ise, jagas meile puhkemajade võtmed ja tutvustas pesemisvõimalusi ning söögikohta. Soovijad jalutasid rannas, uudistasid ümbrust ja kinnitasid keha enne magamaheitmist.

Uinusime merekohina saatel.

Pärast hommikusööki jätkasime Hiiumaaga tutvumist ja võtsime suuna Kassarisse. Seal oli meil esimene sihtpunkt Sääre tripp. Külastasime Veskimäe lõunanõlval asuvat väikest punast rookatusega maja, millel on dolomiidist tahvel tekstiga: ”Kirjanik Aino Kallas elas ja töötas selles majas suviti 1924 – 1938. a”.

Meie sihiks oli endine Kassari mõis, mis rajati 18. sajandil ja kuulus Stackelbergide perekonnale. 1843. a ehitatud mõisa hobusetallist, mille renoveerimist alustati 1996. a, on tänaseks saanud vanaaegse miljööga trahter Vetsi Tall, kus on kolm söögisaali: kõrtsituba, kaminaga stiilne sakstekamber ja suvesaal. 2010. a sai valmis vanas stiilis leivamaja, kus puuküttega leivaahi ja leivasaal. Sõime seal lõuna ja ostsime kaasa kohapeal küpsetatud leivapätsi.

Võtsime suuna sadamasse ja tee viis meid Kassaris asuvasse Hiiumaa koduloomuuseumi. Maja ise on aegade jooksul olnud mõisavalitseja ja teiste mõisatööliste elamu. Viimati paiknes selles hoones algkool. Kui see 1965. a suleti, avati hoones koduloomuuseum, milles on väga huvitav väljapanek.

Edasi põikasime sisse vanasse töötavasse villavabrikusse Hiiu Vill. Paekivist hoone on 1841. a ehitatud Vaemla mõisa heinaküüniks. Aegade jooksul on majas olnud külapood, jahuveski ja 1950. aastail organiseeris ENSV kohaliku tööstuse kombinaat siia villavabriku. Vanad masinad toodi siia mandri-Eestist ja töötasid 1987. aastani. 1992. a andis vanale majale uue elu perekond Valdma, kes tegi hoonele ja masinatele põhjaliku remondi. Siin saab Hiumaa lammaste villast lõng, millest nobedad näpud koovad kehakatet ja loovad silmailu. Väikeses müügipunktis oli võimalus käsitöösaadusi kaasa osta.

Meie teele jäi ka Suuremõisa loss, mis on ehitatud aastail 1755–1760. Loss on üks ilusamaid ja suuremaid mõisahooneid Eestis. Lossi väärtuseks on ehituse puhas barokkrokokoo stiil. Hoones on 64 tuba. Ruumide paigutus on sümmeetriline.

1924. a sai mõisahoonest koolimaja. Praegu asuvad seal Suuremõisa põhikool ja Hiiumaa ametikool.

Lossi ümber mühab iidne park, mis on rajatud inglise stiilis üle kahesaja aasta tagasi. Peamiselt kasvavad pargis kastanid, vahtrad, kuused ja lehised.

Hoones toimusid suvel remondi- ja restaureerimistööd, kuid uksed olid avatud ja me saime lossi ka seestpoolt uudistada.

Oligi aeg Hiiumaaga hüvasti jätta.

Jääaja keskuse ja Alatskivi lossi külastamine toimus 8. septembril.

Jääaja keskus on unikaalne ning omanäoline turismiobjekt. Giidiga tehtud pooleteisttunnisest ülevaatest saime aimu Eesti looduse ja inimasustuse arenguloost pärast viimast jääaega. Kohtusime ka mammutiga – oli ikka suur loom.

Pärast ringkäiku keskuses sõitsid huvilised Saadjärvel parvega – ka see oli põnev kogemus.

Edasi võtsime suuna Alatskivile, kus lossis võttis meid vastu giid. Temalt saime teada, kuidas elasid mõisahärrad, milleks oli vaja ühel perekonnal nii palju erinevaid ruume… Kuulsime ka legende ja lugusid. Saime ülevaate mõisa ajaloost ja restaureerimisprotsessist. Koos giidiga vaatasime üle pea kõik lossiruumid, imetlesime üksteisega kokku kõlama pandud värvitoone ja tekstiile.

Erilise pärlina on välja pandud teenijate tõetruud vahakujud.

Alatskivi lossi teise korruse külalistetubadesse on end sisse seadnud aukülaline Eduard Tubin, kellele pühendatud muuseum valmis 2011. a kevadel Alatskivi valla ning Eesti teatri- ja muusikamuuseumi koostöös. Ekspositsioon annab hea ülevaate Eesti ühe kuulsama helilooja Eduard Tubina elust ja loomingust.

Päev oli ilus ja päikesepaisteline, ka ekskursioon oli tore.

Suvistest reisimistest kokkuvõtete tegemiseks kogunesime 6. oktoobril Kambja hotelli restoranis. Tahtsime teada saada, mis kohaga on tegu, kuid uudishimutsemiseks oli teinegi põhjust: meie klubil on nii palju osavõtuhuvilisi, et tekkinud ruumipuudus.

Hotelli restoran oli kena koht ja pakutud söök meeldis ka kõigile.

Sellel koosviibimisel andis Elli ülevaate tehtust, saadud rahadest ja selle kulutamisest. Tänu sellele, et me oleme ürituste pileteid varakult ostnud ja saanud neid siis soodsamalt, oleme hakkama saanud.

Ive Saamel oli ette näidata väga ilusat käsitööd – kudumeid. Ta pakkus välja, et võib huvilistele nende tegemise tehnikat õpetada. Lepitigi kokku, et alates novembrist on soovijail kolmapäeviti võimalus kokku tulla Kambja raamatukogus ja oma käsitööoskusi täiendada.

Selline tore ja tegus aasta oli tänavu pensionäride klubil Tammeke.

Hella Sule

 

Kino maale