21.9 C
Kambja
Reede, 12.08.2022

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui neli aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivMaadleja Johannes Kotkase olümpiavõit: pinge enne võistlust oli ülikõrge, võistlus ise...

Maadleja Johannes Kotkase olümpiavõit: pinge enne võistlust oli ülikõrge, võistlus ise oli naljategu

TAHE JA JÄRJEKINDLUS: Kunagine tuntud maadleja Johannes Kotkas (paremal) võistlus- ja võitlushoos Ivan Bogdaniniga. 

Tulevane olümpiavõitja, Eestile kuulsust toonud maadleja Johannes Kotkas nägi ilmavalgust 3. veebruaril 1915. aastal tolleaegses Kodijärve vallas Mõtsa talus.

Johannes sündis teise lapsena Juhan ja Minna-Alviine Kotka peres. Neli aastat varem oli ilmale tulnud pere esiklaps Elli.

Varsti pärast Johannese sündi asus pere elama Peterburgi, kust aga peagi tuldi tagasi Eestisse. Oma isast ta ilmselt midagi ei mäletanud, kuna isa Juhan Kotkas jäi 1917. aastal Esimeses maailmasõjas teadmata kadunuks. Johannes Kotka sugulaste andmetel sattus isa Juhan ajalookeeristes elama Austraaliasse ja suri natuke enne Melbourni olümpiamänge, millel NSV Liidu võistkonna koosseisus osales ka Johannes Kotkas.

Johannese esimesed kaheksa eluaastat möödusid ema kodutalus Kodijärvel. Ka tema hilisemad koolivaheajad möödusid seal.

Oma sünnikohaga oli Johannesel pidev side. Mõtsa talu kuulub siiani Johannes Kotka sugulastele ja Johannes külastas oma sünnikohta oma elu lõpuaastateni.

Pere kolis 1923. aastal Tartusse ja Johannes alustas kooliteed 8. algkoolis (praegune Mart Reiniku kooli vana maja) ja jätkas 15. algkoolis (praegu Riia 23).

Johannes jätkas õpinguid tööstus- ja majanduskoolis metallitööde erialal. Ta töötas lühikest aega Tartus santehnilisi seadmeid tootnud ettevõttes ja Tallinnas elades pangaametnikuna.

1958. aastal abiellus Johannes koolmeister Ilsega. Lapsi neil ei olnud, kuid õetütar Lea, kes on Johannese ristitütreks, on öelnud, et onu oli talle justkui isa eest.

1929. aastal alustas Johannes sportimist Tartu Kaitseliidu juures tegutsenud Leonhard Kuke spordiringis. 1934. aastal algasid maadlustreeningud Tartu Kalevi spordiseltsis pärast Aleksander Pohla korraldatud kursusi. Esimene etteaste Eesti meistrivõistlustel (1935) lõppes kahe seljakaotusega.

Johannes Kotkas alustas 1936. aastal teenistust kaitseväes ja temast sai madrus Peipsi laevastikus.

1937. aastal asus Johannes elama Tallinna. Aprillis 1938 Tallinnas toimunud EM-il võitis ta kreeka-rooma maadluse raskekaalus kuldmedali. Järgmisel aastal tuli EM-il Oslos teistkordne kuldmedal.

Teine maailmasõda viis Johannese tööpataljoni Arhangelski oblastisse Kotlasesse. Sealt pääses ta 1942. aasta kevadtalvel Moskvasse, kus hakkas taas treenima. 1943. aasta NSV Liidu kergejõustiku meistrivõistlustel Gorkis tuli Johannes Nõukogude Liidu meistriks vasaraheites ja püstitas NSV Liidu rekordi – 53,88 m. Tolleaegne maailmarekord oli natuke üle 54 meetri. Kuulitõukes sai ta kolmanda koha. NSV Liidu absoluutsetel meistrivõistlustel kreeka-rooma maadluses võitis Johannes esikoha. Oli sõjaaeg.

Iga sportlase unistuseks on olümpiavõit. Johannes Kotkale tuli see hetk kätte 1952. aastal Helsingis. Johannes Kotkas on meenutanud, et vaid veerand tundi enne kaalumisele minekut öeldi talle, et tema on valitud võistlema. Oli olnud pingeline valik tema ja Aleksandr Mazuri vahel. Otsustas ainult üks enamhääl. Pinge enne võistlust oli ülikõrge, võistlus ise oli naljategu.

Järgmisel olümpial Melbournis jäeti Johannes Kotkas varumeeste pingile, ehkki ta oli vahetult enne seda NSV Liidu meistrivõistlustel saavutanud esikoha. Ega see valikute tegemine lihtne polnud.

Johannes Kotkas valiti Eesti XX sajandi saja suurkuju hulka ühena kümnest olümpiavõitjast. Kambja vallaga seotud isikutest kuulub nn suurkujude hulka veel Eesti Vabadussõja kangelane Julius Kuperjanov.

Johannes Kotkast autasustati NSV Liidu valitsuse poolt Lenini ordeniga 1957. aastal ja Eesti Vabariigi poolt Riigivapi III klassi teenetemärgiga 1996. aastal.

Johannes Kotka elutee lõppes 8. mail 1998 Tallinnas ja ta on maetud Tallinna Metsakalmistule. Tema Helsingi OMi kuldmedal on kõigile vaadata Eesti Spordimuuseumis.

Voldemar Panso raamatus “Portreed minus ja minu ümber” (1975) ütleb Johannes Kotkas:

“Sport säilitab inimese. Kõige tähtsam on spordis tahe. Tahe ja järjekindlus. Üks sünnitab teise. Järjekindlus on kõige olulisem tahte kasvatamisel.”

Kõigil, kel seda artiklit lugedes tekkis huvi selle spordimehe vastu, on võimalik lugeda lisaks Tiit Lääne kirjutatud raamatut ”Johannes Kotkas” (2005).

Kirjutises on kasutatud lisaks ülaltoodud raamatutele ka Vikipeediat ja Johannes Kotka ristitütre Lea Todessoni meenutusi.

Toomas Keldoja

 

Kokkuvõte Johannes Kotka saavutustest:

  • olümpiamängude kuldmedal kreeka-rooma maadluses 1952;
  • maailmameistrivõistlustel hõbemedal kreeka-rooma maadluses 1953;
  • maailma karikavõitja kreeka-rooma maadluses 1956;
  • Euroopa meister kreeka-rooma maadluses 1938, 1939, 1947;
  • NSV Liidu meister kreeka-rooma maadluses 12 korda, hõbemedal 3 korda;
  • NSV Liidu meister vabamaadluses 1947, hõbemedal 1946, 1948;
  • NSV Liidu meister vasaraheites 1943, hõbemedal 1946, pronksmedal 1945, 1947;
  • NSV Liidu meistrivõistluste hõbemedal sambos 1951;
  • Eesti meister kreeka-rooma maadluses 14 korda;
  • Eesti meister vabamaadluses 8 korda;
  • Eesti meister vasaraheites 1950;
  • Eesti meister tõstmises 1946.

 

Loetumad