Teekond Ülenurme mõisast põllumajanduse muuseumini…

68
Aiandusühingu Eksport juhatus. Esimeses reas vasakult esimene Peeter Muna. 1920. aastad (?) (EFA.2111.1.14051.2.)

Piimatööstur Muna tegevus Esimese maailmasõja aegu

Esimese maailmasõja aeg andis piimatööstur Munale võimaluse oma sissetulekuid veelgi suurendada – nõudmine toiduainete järele oli ülisuur. Sõja-aastatel olid kõik lehmapidajad, vastavalt sõjaväe ülemkomandöri korraldusele, kohustatud oma piima ja piimasaadused müüma sõjatööstuskomitee poolt volitatud kokkuostjatele. Tartu linna toitluskomitee määras kindlaks suuremad ja väiksemad piirkondlikud majapidamised, et varustada linnaelanikke piimatoodetega. Peeter Muna oli 1918. aastal määratud 32 Tartumaa mõisa- ja talupiima kokkuostjaks. Tagamaks kohustuste täitmist ja järelevalvet saadeti igasse mõisasse 2 sõjaväemiilitsat.

Munale kuuluv Ülenurme mõis ja Vana-Kuuste piimatalitus olid mõlemad arvatud kaitseettevõtete hulka: mõisa puu- ja sepikojas valmistati sõjaväele kaarikuid ja vankrirattaid, meiereis toodeti võid ja juustu. Mõlema objekti tähtsusest tulenevalt said väeteenistusse minekust vabastuse nii mõisavalitseja kui ka piimatalituse juhataja. Sõjaaja suur nõudlus toidu- ja maitseainete järele esitas ettevõtlikele rahameestele väljakutseid. Näiteks tellis P. Muna 1918. aastal Saksamaalt suhkrunaeri (suhkrupeedi?) seemneid, katsetamaks kohapeal nende kultuuride kasvatamist suhkrunälja leevendamiseks.

Tingituna piima ja või väljaveokeelust ilmutas Muna leidlikkust, et toota kokku ostetud piimast juustu (kui pikaajaliselt säilivat toodet) ja realiseerida seda suurema tulu saamise eesmärgil kaugemalgi. Sellise tegevusega kaasnesid süüdistused spekulatsioonis, koguni marodöörluses. 1916. aastal kirjutas ajaleht Päevaleht, et Tartus valitsevas piimapuuduses leidus siiski üksikettevõtjaid, kes juustu tootmiseks piima kokku ostsid. Neist suurimaks on nimetud „juustuvabrikant“ Peeter Muna (Päevaleht 9.11.1916). Suured kogused juustu olid tallel kokku neljas laos, Tartu laos olnud juustu kokku ligi 1000 puuda (u 16 tonni). Tartust saadeti juustu kõikjale siseriiki. Suurest nõudlusest tingituna sai vabrikant ise dikteerida hinna, juustunaelast tuli maksta lausa 2,25 rubla. Ajalehes Rižkij Vestnik (Riia Teataja) nimetati teda pilkavalt „piimakuningas“.

Vaatamata sellele, et igale suuremale piimasaaduste turustajale olid linna tarbeainete toimkonna poolt määratud piimaga varustamiseks kindlad kauplused, püüdis Muna nendest võimalikult mööda laveerida. Juhtus, et ta läks seadusega suisa vastuollu. Nimelt avastati kord Tartu raudteejaamas kontrolli tehes näiliselt justkui juustukastide tegeliku sisuna hoopiski või, mille väljavedu oli keelatud. Kuna 1916. aasta suve lõpuks oli võihind tõusnud juba 2 rublani ühe naela eest, siis mõistagi tauniti taolist käitumist. Nii öelda turusolkimise pärast võeti piimaärimees elukalliduse vastu võitlemise seaduse alusel ka vastutusele. Vangistusest pääses Muna vabaks 1000-rublase kautsjoni vastu.

Asja ei unustatud ja 1917. aasta sügisel, kui Eestis võtsid võimu enamlased, kaasasid maavalitsuse esindajad P. Muna spekulatsioonikaasuse uurimisse tähtsate asjade uurijad põhjendusega, et spekulantide vastu, kes seni ilma karistamata rahvast koorivad, karmimaid võitluseabinõusid tarvitusele võetaks.

29. septembril 1917 Muna vangistati. Põhja-Liivimaa toitluskomitee otsusel saadeti sama aasta oktoobris Ülenurme mõisa valvama sõjaväemilitsionäärid, et kodusest tarvitusest üle jääv piim ikkagi linna jõuaks. Pärast 5-kuulist vangipõlve õnnestus Munal end vangistusest mingil moel vabaks osta ja seejärel ennast sugulaste juures varjata. Saksa pealetung idarindel algas uue kalendri järgi 18. veebruaril 1918, järgmisel päeval andis Maanõukogu vanematekogu oma volitused üle kolmeliikmelisele Eesti Päästekomiteele. Kasutades ära olukorda, kus Vene väed olid põgenemas, kuid Saksa väed ei olnud veel tervet maad hõivanud, kuulutati iseseisvusmanifestiga välja Eesti oma riik. Alles pärast Saksa vägede pealetungi õnnestus ka Munal peidust välja tulla.

Peterburis toimunud enamlaste riigipöörde järel 1917. aasta oktoobris pidi Peeter Muna likvideerima oma sealsed kauplused. Proua Muna mälestustele tuginedes jäidki neil suured rahasummad Venemaa pankadesse, kuid mingi osa õnnestus siiski päästa. Üks pank Riias, kus perekond oma raha hoidis, oli evakueeritud Moskvasse ja raha kättesaamiseks sõitis Helene Muna sinna. Tutvusi kasutades õnnestus siiski suur summa raha ihupesusse polsterdatuna läbi mitmete seikade ja magamata ööde õnnelikult koju tagasi tuua. Munade väimees Ilmar Raamot on oma mälestustes kirjutanud, et äiapapa teinud suure vea, kui jättis kasutamata juudi soost pankuri ettepaneku vahetada paberrublad kuldrublade vastu, kuna aja jooksul kaotas paberraha oma väärtuse.

ELVI NASSAR,
Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator

Järgneb …

 


Samal teemal:

Teekond Ülenurme mõisast põllumajanduse muuseumini…

Kino maale