Kuidas näitleja Lia Laats Külitsel Araka talus elas? 2. lugu

483
Harry Karro ja Lia Laats. Foto: Tina Kortsin

Tallinnast Külitsele kolinud ja kolmeteistkümneks aastaks (1990 – 2003) paikselt Araka tallu jäänud Lia Laats oli väärikalt värvikas isiksus, kuid isiklikus igapäevaelus kaugeltki mitte selline võimukas Emalendur või Kohviveski, keda ta on oma filmirollides kehastanud ja unustamatuks mänginud.

Mitmed külitselased on siinkirjutajale meenutanud oma kohtumisi ja kokkupuuteid Lia Laatsiga kas külasaunas, Ropka järve rannas või kohalikus kaupluses… Kui nendest jutukildudest üldistust otsida, siis nimekas näitlejanna põlise linlasena suhtles külarahvaga  vabalt ja sundimatult, kui mingi olukord või juhus pakkus võimaluse sisukaks vestluseks. 

Teisalt olla Lia Laats ikka ja alati lähtunud põhimõttest, et iga inimene elagu oma elu ise ning kellelgi teisel ei ole põhjust sellesse asjatult sekkuda või seda tagaselja arvustada. Ehkki maakohtades on rammusad küla- ja kuulujutud mõneti kohaliku rahvakultuuri osa või aseaine, jäi Külitsele tulnud näitlejanna kindlaks oma tõekspidamistele ning ei hakanud kõigiga ja kõigest rääkima.

Külitsel elamise aastail oli Lia Laats väärikas daam selle määratluse kõige helgemas tähenduses.  „Andekad inimesed on üldjuhul elus väga lihtsad inimesed.“ – nõnda arvas Lia Laats 2004. aasta kevadtalvel vähem kui kuu aega enne oma surma ajakirjanik Enno Tammerile antud intervjuus. 

Tavalisest ehk tavalisemgi lugeja

Kui minust sai 1993. aasta 1. aprillil Külitsel raamatukoguhoidja, siis ma teadsin eeldada, et mul võib tulla kohtumisi legendaarse näitleja Lia Laatsiga. Nii see ka juhtus.

Tegelikkuses kulgesid sündmused 1993. aasta aprillis nõnda, et Lia Laatsi käes lugeda olnud ajalehed ja ajakirjad jõudsid ühel kenal päeval tõesti raamatukokku tagasi, kuid Araka karjamõisas resideeriv nimekas lava- ja filmilemmik ei toonud neid isiklikult. Uksest sisseastunu oli hoopis üks erksa oleku ja silmavaatega hõbedastes aastates härra, kes tutvustas end Lia Laatsi elukaaslasena. Ta viitas seni kehtinud kokkuleppele, et vajadusel  tuleb tema üksi ja tagastab raamatukogule proua poolt lugemiseks võetu ning viib talle ka uusi trükiseid. 

Uue töötajana ei näinud ma põhjust või vältimatut vajadust teha senistes kokkulepetes ümberkorraldusi. Sestap lisandus Lia Laatsi lugejakaardile nii tol päeval kui edaspidi järjekordseid hoogsalt kirjutatud allkirju, millelt sai erilise vaevata välja lugeda perekonnanime Karro.

Moskva teatriinstituudis näitlemist õppinud ja elu jooksul nii teatri- kui teletööd teinud Harry Karro oli avara silmaringi ja muheda olekuga mees, kes raamatukogukülastustel võttis tihti veerand- või  pooltunniks aja maha, et ühel või teisel aktuaalsel teemal mõtteid vahetada. 

Aeg-ajalt külastas koos Harry Karroga  raamatukogu ka tema elukaaslane Lia Laats. Eluseltsilistel oli ilmselt põhimõte, et terviselt nõrgem tuleb üksi koduõuest kaugemale vaid hädavajadusel.

Minu esimene töine kohtumine trükisõna laenutada sooviva nimeka näitlejannaga möödus nii argiselt, lihtsalt ja loomulikult, et mul ei ole sellest mällu jäänud ainsatki erilist või esiletõstmist väärivat detaili. Armastatud lavatäht oli nagu tavaline inimene, tavaline lugeja… Ta oli tavalisest ehk tavalisemgi, kui arvestada, et vahel võib ka tavalistel inimestel välja lüüa  emotsionaalne teatraalsus.

Artist käitub artistina

Kui Lia Laats minu kui raamatukoguhoidjaga rohkem kokku puutus, siis muutusid ka meie vestlused pikemaks ja sisulisemaks – mõneti ka usalduslikumaks. 

See oli 1990. aastate teisel poolel, kui Lia Laats ühel raamatukogukülastusel ühtäkki elavnes ja ütles, et tahab rääkida naljaka loo, mis temaga hiljuti juhtus. Selgus, et teda oli kutsutud Reola kultuurimajas peetud Ülenurme valla aastapäevapeole. Toolid olid paigutatud seinte äärde ning kui näitlejanna nimi välja hõigati, tõusnud ta püsti ja hakanud minema üle saali lava suunas. Paraku tundnud ta peagi, kuidas siidine seelik üle tema puusade alla libiseb. 

Kui tavaline inimene püüab sellises olukorras päästa veel, mida päästa annab ehk haarab kõigi saalisolijate pilkude all seelikust ja katsub seda üles tirida või vähemalt paigal hoida, siis suure lavakogemusega artisti käitumisjoon on hoopis teistsugune. Lia Laats olla kiiresti hinnanud, et tema välimus jääb sündsuse piiridesse ka pärast kiusliku seeliku põrandale langemist ning jätkanud sirge seljaga alustatud teekonda. 

Tollase spontaanse vaatemängu tunnistajad on kinnitanud, et kehakatete korrastamiseks läks näitlejannale appi tema elukaaslane Harry Karro. 

Väärikas daam rääkis sellest endaga seotud vahejuhtumist rõkkava muhedusega, sest tal oli eriline oskus elulistes sündmustes nalja näha ning ta ei kippunud neid tõlgendama piinlike või häbiväärsetena. 

Reola kultuurimajas Lia Laatsiga juhtunu võib olla ka mõneti saatuse näpuvibutus, millega tuletati talle meelde kunagist huligaansust  kolleeg Raivo Adlase närvide proovilepanekul.

Vanemuise teatri näitleja Raivo Adlas on Lia Laatsi 75. sünnipäeva aegu ajalehes Tartu Postimees meenutanud, kuidas juubilar teda ühe etenduse ajal kiusas. Lavastuses „Saalemi nõiad“ reverendi rolli täitnud Raivo Adlasel olid jalas ühe nööbiga nahkpüksid  ja pahelisimat tüdrukut kehastanud Lia Laats pidi palumiseks põlvitama tema ees. Paraku juhtunud ühe etenduse ajal nõnda, et äkiline liigutus suutis püksinööbi oma kohalt minema lennutada. Raivo Adlase sõnutsi läinud Lia Laats pahelisima  tüdruku rollis sel korral aga eriti hoogu ning hakanud tema pükse alla sikutama. „Algas duell, kus Adlas hoidis meeleheitlikult pükse kinni, Laats aga muudkui sikutas, ise kurikavalalt muiates,“ kirjeldab artiklis ajakirjanik Aigi Viira. „Siiani tänab Adlas taevaisa, et talle püksid jalga jäid.“ Siivsale  lõpule aitas ilmselt kaasa asjaolu, et stseen sai õnneks otsa.

Olmelised olud Külitsel

Kui Araka talu pererahvas 1990. aastal Tallinnast tuli, oli Külitse külas kauplus, postkontor ja raamatukogu.  Järveäärne ühissaun tegutses veel ja Järveotsa baar oli tegutsema asunud.

Kel autot ei olnud, neid aitas Tartusse tihe bussiliiklus. Ka Araka pererahvas käis igal nädalal korra või paar bussiga linnas, et turult värskemat ja soodsamat kaupa hankida. Muu vajaliku kraami ostsid nad kohalikust poest, sest kõike ju linnast käe otsas tassida ei jõua. Sageli jalutasid Araka talu eluseltsilised poodi koos, kuid vajadusel sooritas poeskäigu  Harry Karro – talle oli iseloomulik energilisus ja kiire samm.  Pikema säilivusajaga kaupu varuti siis, kui lapsed tulid autodega külla. Vajadusel pakkus transpordiabi suvine naabrimees Uno Uiga.

Ajapikku jäi Külitses asutusi ja võimalusi üha vähemaks. 1998. aastal leidis raamatukogu ajutise pelgupaiga Näki töökojas. Samal ajal kaotati ära postkontor, kus alles paar aastat varem oli Lia Laatsi 70 aasta juubeli puhul vastu võetud meeletu kogus õnnitlustelegramme – taskutelefonide võidukäik ei olnud veel alanud.

Põlisemad külitselased mäletavad üha kaugenevaid aegu, kui Külitses oli ka nii rahvamaja kui algkool. Rahvamaja heaks tegutses omal ajal ka Lia Laatsi isa Karl, kes oli innukas seltskonnainimene. Lia Laats on avaldanud arvamust, et oma näitlejaande osas peab ta olema tänulik just isale.

TOIVO ÄRTIS

 


1. lugu

Kuidas näitleja Lia Laats Külitsele Araka tallu jõudis?

Kino maale

Kommenteeri: