Toidusündmuste sari Tirin kergitas kaant

160
Äksi [eel]arvamusfestival tõi kokku teadlased, toidutootjad ja kohaliku kogukonna. Foto: Ketlin Lääts

Tartumaal Äksis toimus Paide Arvamusfestivali esmakordne sõsarettevõtmine Äksi [eel]arvamusfestival. Paneeldiskussioonides arutleti keskkonna ja jätkusuutliku toidu teemadel, kuidas nii mahe- kui tavatootjad, kohalikud ettevõtjad ja väliskaubandus, haridusasutused, lapsevanemad, teadlased ja riik saaksid kaasa aidata igas mõttes tervema tuleviku-toidulaua tagamisele. Päeva kokkuvõtteks jäi kõlama mõte, et suuri ja kõigile osapooltele vajalikke muutusi kestlikuma toidusüsteemi suunas saab saavutada eelkõige positiivse ja avatud suhtumise ning väikeste ampsudega. Aga kuidas siis?

Nii nagu taastava põllumajanduse karjamaal pole umbrohtu, pole seda ka vastupidavas toidusüsteemis – me kõik oleme seotud ja vajalikud. Iga niidutaim või umbrohuks arvatud malts porgandipeenras peaks meile meenutama, et jätkusuutlik, keskkonda säästev ja tervislik toidulaud sõltub paljuski keskkonnast ja kliimavöötmest, milles elame. Kuigi meil on teiste maade kogemustest palju õppida, peame kriitiliselt hindama, kuidas see sobib meie oludesse ja nii sordiaretuses kui taastavas põllumajanduses arvestama edaspidi põuaõrnade taimede väiksema osakaaluga.

Nii taimetoidu eestkõneleja Maru Metspalu kui ka veisekasvataja Airi Külvet rõhutasid, et igapäevane menüü ei pea ilmtingimata sisaldama kõigil kolmel toidukorral liha. Kvaliteetne liha ongi kallis, klient on ja jääb hinnatundlikuks ning alternatiividega harjumine pikas perspektiivis on paratamatu. Toidujulgeoleku teemadel diskuteerinud folklorist Reet Hiiemäe juhtis täiendavalt tähelepanu, et rikas toidulaud ei pea ilmtingimata tähendama toidukultuuri globaliseerumisega kaasa minekut, vaid hindavat tagasivaatavat pilku juurte juurde. Sealjuures on oluline ka ümbritsev kontekst – hernepõld võib küll kutsuda nostalgiliselt lapsepõlve meenutades peatuma, kuid kaasaegsete põllutöömasinate jäljed põlluveerel räägivad millestki muust.

Kust siis algab teadlikkus? Ikka kodust. Nii mahetootjad, teadlased kui toidugurmaanid olid ühel nõul, et toitumisharjumisi kujundab ennekõike kasvukeskkond ja ümbritsevad hoiakud – kodus, koolis, lasteaias. Tõrkekohaks saab sageli aga toidupoliitika – nii riiklik, regionaalne kui kogukonnatasandi oma.

Kogukonnatasandil näib takistuseks kujunevat eestlaslik individualism – eelistatakse toimetada üksi, kuigi mõistlikum oleks jõud ja teadmised ühendada. Nii ei ole näiteks paljud EL toetuste teel rajatud kogukonnaköögid saanud eestvedajate väsimisel sisse oodatud hoogu. Töötavat ei näi ka erinevad lahendused, mille eesmärgiks on lühike tarneahel ehk kohaliku ja mahetoodangu otse tavatarbijani toimetamine. Krista Kulderknup, Eesti mahemajandusettevõtete katusorganisatsioonist Organic Estonia: „Maal toimuvad küll OTTid (otse tootjalt tarbijale), kuid seal saab kaup kiirelt otsa. Alati ei taha toitu veebist ette tellida. Sooviks spontaanselt minna ja osta otse tootjalt.“ Toiduajaloolane Ülle Jukk lisab samuti, et ka e-platvormid ei näi Eesti kontekstis olevat hea lahendus, kuna kipuvad paari aastaga hääbuma. Tootja ja tarbija huvi seega kattub, ent kus on siis nõudluse ja pakkumise vahelised käärid?

Näib, et koostöös, võrgustumises ja infovahetuses. Et keskkondlik jalajälg oleks võimalikult väike, on vaja head ja mugavat lahendust nii tootjale kui tarbijale. Ja omakorda seda toetavat regionaalset ja riiklikku toidupoliitikat, ilmtingimata mitte rahalises vääringus. Kui riigihangete seadus seisab kohaliku toidu hankimisel tootja ja haridusasutuse vahel, on vaja muudatusi hankekordades. Kui toidutootjate võrgustumine soodustab kohalike iseteeninduslettide teket või e-platvormide hingespüsimist, on oma roll selles ettevõtja kõrval ka kohalikel omavalitsustel, maakondlikel arenduskeskustel ja regionaalset arengut toetavatel LEADER-tegevusrühmadel. Ants-Hannes Viira Maaelu Teadmuskeskusest: „Järgmine MAK (Maaelu Arengukava, 2030–2035) periood võiks seatud eesmärke paremini järgida, et toimuksid suuremad muutused. Muutusi saavad luua aga ainult elujõulised ja targad tootjad, kes jäävad ellu, kui riik neid toetab.“ Köögiviljatoodangu nõudlus Eestis on näiteks sedavõrd suur, et ekspordiks toota ei oleks sisuliselt vajagi. Köögiviljatootja Margus Pau viitab, et kui koolitoidu osas kehtiks põhimõtteline otsus kasutada üle Eesti kohalikku mahetoitu, motiveeriks see paljusidki tootjaid muuhulgas ka eetilistel kaalutlustel mahetootmisele üle minema.

Mida Äksi [eel]arvamusfestivalilt kaasa sai? Peaasjalikult teadmise, et ükski tootja, ei suur ei väike, ole peamine, kes tarbija välja käidavast summast suurima käibe või kasumi saab. Ka selle, et lisaks mahedale on oluline ka kohalik ja ilmtingimata ei tähenda mahe või kohalik oluliselt kallimat. Võrdluseks – kui koolitoidu päevahind kohaliku mahetoidu puhul oleks 1.30, siis mittemahe on vaid 20 senti odavam, mis ei tundu just kulukas hind tasuda puhta ja värske, kodumaistelt põldudelt pärit tervisliku toidu eest.

Kuklasse jäi ka mõte, et kui väiketootja ei jõua toodanguga tarbijani ja tarbija ei leia väiketootjat üles, siis kuidas jaotuvad lahendustes osakaalud. On see rohkem teadlikkuse küsimus või pealehakkamise rida. Või hoopis rolliootus raamistavale ettevõtlust reguleerivale seadusandlusele. Ja kas tulevikukurss lahendustele on rohujuuretasandilt ladvikusse või vastupidi suunatud.

Millest üksikisikutasandil alustada? Panelistid avaldasid lootust, et ehk koduaia taimede tundmaõppimisest ja kaalika toidulauale tagasi kutsumisest. Viie aasta pärast tahaks Eestis näha vähem taimepimedust ja rohkem teadlikkust piirkondlikust traditsioonilisest toidust. Suurim innovatsioon saaks olla loobuda toidukultuuri globaliseerumisega kujunenud harjumustest ja meenutada talupojatarkust, et herned kasvavad kaunas.

Äksi [eel]arvamusfestival on osa Tartumaa toidusündmuste sarjast Tirin, mis kuulub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 Lõuna-Eesti kogukonnaprogrammi. Sel sügisel saab Äksi [eel]arvamusfestivalist hargnema hakanud mõttearendusi edasi mõelda järgmistel Tirina sarja kuuluvatel koolitustel ja töötubades. Toidutarkusi jagatakse neil nii lastele, professionaalsetele kokkadele kui ka toiduarmastajatele. Septembrist algavad Eesti Põllumajandusmuuseumis taas eakatele suunatud töötoad Saame kokku leivatares ning oktoobris oodatakse kõiki toiduhuvilisi Kokakooli. Tartu Rakenduslikus Kolledžis on tulekul koolitused nii professionaalsetele toitlustajaile kui ka asjaarmastajaile nii keskkonnasõbraliku toitlustamise kui ka eritoitude kohta. Sibulateel saab alguse toitlustajatele mõeldud veinikoolituste sari ja Tartu Lasteaias Lotte viiakse läbi järjekordsed Meelte Kooli tunnid, mis aitavad lastel köögiviljadega sõbraks saada.

Toidusarja Tirin eesmärk on koondada piirkonna toiduvaldkonna võrgustikku väärtustades kohalikku toorainet, toitu ja traditsioone. Sarja korraldavad Tartu kultuuripealinn 2024 korraldusmeeskond, LEADER tegevusrühm Tartumaa Arendusselts, piirkonna kohalikud omavalitsused, toiduvaldkonna väiketootjad-ettevõtjad ja tegusad kogukondade liikmed. Üritusesarja programm on leitav www.tartumaa.ee/tirin

Armastus käib Tartumaa kaudu!

Katri Kuusk, Keit Lipp
Tartumaa toiduvõrgustik
Tartumaa Arendusselts

Kino maale
EelmineRavila tänava ja Viljandi maantee ristmiku sulgemine Tartus muudab maakonnaliinide liikumist
JärgmineJuhan Kunderi Seltsi poolt Eesti vanimale laulukoorile Läte pühendatud poeem