Muinastulede öö Untsakatega

209
GALERII: Muinastulede ööle tuldi nii Pangodi-äärsetest küladest kui mujalt Kambja vallast, tuldi ka Elvast, Tartust ja naabervaldadest. Foto: Kayvo Kroon

Haridusselts Tõrvik korraldas juba viiendat aastat järjest Pangodi järve ääres Muinastulede öö kogukonnaürituse. Et tegemist oli ürituse väikese juubeliaastaga siinkandis, oli seekord  otsustatud esinema kutsuda ka väga tuntud bänd Untsakad, ehitada ürituse jaoks teisaldatav lava ning organiseerida kontserdile professionaalne valgustus. Meie suureks rõõmuks toetas pidu ka ilmavana, kes säästis üritust vihmast pea viimaste tantsulugudeni välja.

Muinastulede öö üritusele sissepääs toimus seekord väikese tasu eest, et saada kokku Untsakate küsitud honorar. See oli väike närvitsemise koht, kas rahvast tuleb ikka nii palju, et saame eelarve kokku. Kuid muretsesime põhjuseta, sest kohale tuldi rohkesti  nii Pangodi-äärsetest küladest kui mujalt Kambja vallast, tuldi ka Elvast, Tartust ja naabervaldadest. Väga palju osaleti Muinastulede ööl koos lastega, just nagu meie eesmärk oligi, sest see suvelõpupidu ongi planeeritud pereüritusena.

Õhtupoolik algas juba traditsiooniliselt koolimaja tagaõuel peetava laada, õpitubade ja mängudega. Enda valmistatud maiustusi pakkusid müügiks nii lapsed kui täiskasvanud, samuti olid kohal ehtsa käsitöö, viikingiehete, lasteraamatute ja mee pakkujad. Mõõgavõitlusselts korraldas lastele viikingimänge ja mürada sai ka põhuplatsil.

Õpitubades sai Egne Mihkelsi juures klaaspurke taimedega dekoreerides ilusaid laternaid meisterdada, kuid ka Piia Ranna juhendamisel erinevaid värvilisi paelu punuma õppida. Samuti võis Jaak Joonas Keldoja juhendamisel saada käe valgeks peenema puutöö juures ja Anvar Valge õpetas trafarettmaalinguid savikrohviga. Lastele mõeldud kirjandust sai osta otse autoritelt Aidi Vallikult ja Madli Zobelilt endalt. Lapsed said ka poniga sõita ja neid turvasid noored hobusõbrad Lota, Mirell, Mia ja Sandra. Poni said nad Metsaraja talu perenaiselt Anari Kroonilt.

Laste seas olid väga populaarsed näomaalingud, mida väsimatult kandis peale pintslimeister Krista Luik. Ülemise platsi kava lõppedes jagati välja mängude auhinnad, milleks olid Ala talu mesi Palumäelt ja Hiiemetsa mesila mesi, ja samuti parima ajastukohase kostüümi auhind, mis läks Egnele. Loodame väga, et järgmisel aastal leidub juba rohkem muinas- või keskaegses kostüümis peoletulijaid!

Kui päike juba madalale veerema hakkas, süüdati all järve ääres Pangodi muinastule suur lõke, mis muiste pidi juhatama koduteed kaugelt tulijaile. Nii nüüdki on see saanud justkui sillaks Pangodi järve äärse muistse ja tänase elu, endiste ja praeguste inimeste vahel. See muinastuli põleb ka Ignatsi Jaagu, Andreas ja Adrian Virginiuse ja kõigi teiste mälestuseks, kelle jaoks Kambja vald on kunagi olnud kodu.

Pangodi järvel õõtsus rahulikus vees skulptor Urmas Aaviku loodud ja tuleskulptuuriks mõeldud lipuehtes viikingilaev oma hetke oodates. Selleni pidi veel omajagu aega minema, kuigi rahva sinnapoole suunatud põnevil pilgud lasid arvata, et vaevalt küll väga kaua suudetakse sellega oodata.

Süüdati ka käiguteede ääri märkivad tõrvikud ja kontsertprogrammi alustasid korraldajad Lichettey Aavik ja Anari Kroon juba traditsiooniks kujuneva oma loodud regilauluga. Neid saatis müstiliselt mõjuval šamaanitrummil rütmi andes Ott Vallik. Nii nagu regilaulus ikka, moodustab eeslaulja vastavate teemade tähtsuse tõstmiseks ja inimeste ühtsustunde loomiseks selleks puhuks erilisi kodukanti kallikspidavaid salme ja lauluridu, et hoida ühtset kodukandi tunnet.

Siis astusidki lavale Untsakad, lõõts tõmmati lahti ja poogen aeti tuliseks, keeled lasti helisema ja hääled kõlama. Tulid järjest kõik need vanad armsad ja lõbusad tantsulood, mis jalad nagu iseenesest tatsuma võtsid ja peaaegu kohe keerlesid lava ees esimesed tantsupaaridki. Ei olnud tantsulõvidele sel õhtul mingit pausi ega puhkamist – häid lugusid tuli järjest, viruta ainult tantsu vihtuda. Esimese puhkepausi said nad alles koos pillimeestega, kui esinemisjärje võttis üle tuleteater Zerkala ja veerand tundi sai rahvas istuda ja õhku ahmida kartmatu tulelennutamise ja sädemekeerutamise peale.

Siis jätkasid Untsakad taas ning tantsijad ühes nendega, kuni saabus järvel ootava viikingilaeva tähetund – tuleskulptuuri süütamine. See põles muljetavaldavalt kaunilt ja kaua, peegeldudes järvevees kahekordseks ning olles justkui jätkuks juba platsil kokku kukkuma hakanud lõkkele.

Kui laevaskulptuuri leegid juba madalamaks olid vajunud, alustasid Untsakad oma viimast muusikaplokki, uljad tantsijad said veel kord tallad tuliseks teha ja uniseks jäänud väiksemad lapsed oma vanematega riburada pidi koju minema hakata. Nii veeres tore üritus oma otsa poole, tuleskulptuur järvel järjest hõredamaks ja lõke platsil järjest madalamaks põledes, lastega pered üksteise järel lahkudes, esimeste üksikute vihmapiiskade sabistades – kuid plats püsis ikkagi rahvast täis, laul ja mäng täitsid järveäärse ning tantsijad keerlesid üle rohu ja mätaste. Aga lõpuks oli ikkagi kõik, kui mängitud sai lisalugu ja lisaloo lisalugu – pidu oli saanud pikk ja pillimehed pidid lahkuma.

Jälle kord oli Pangodi Muinastulede öö üks rõõmus kogukonnapidu, kohapeal korraldatud ja kohapeal nauditud. Nagu ikka, ilmnes ka seekord viimasel hetkel igasuguseid tehnilisi probleeme, mis siiski õnneks ruttu lahenduse leidsid tänu meeskonna paindlikule ja loovale koostööle. Oleme väga tänulikud Kambja vallale, et meil rahaliselt üldse on võimalik rahvale sellist üritust korraldada ja et meie Muinastulede ööl on olnud võimalik nende viie aasta jooksul selle korraldamise käigus kasvada ning muutuda üha paremaks.

Korraldajate tuumiku moodustavad seni Anari Kroon, Lichettey ja Urmas Aavik koos lastega ning Aidi ja Ott Vallik. Aitäh Sven Tennole, kes hooldas ja valmistas peoplatse selle ürituse jaoks ette terve suve! Eriline tänu meie poolt läheb meie vabatahtlikele noortele nii oma kui naabervallast. Mehelikku jõudu ja tarkust näitasid üles Joosep, Robert, Aleks, Tõnis, Romet, Georg Richard, Joosep Sults. Tüdrukud Eleanor, Romili, Marelle, Aigi-Ly, Heleri, Rena, Mirtel ja Agnes tulid appi igale poole, kuhu vaid kutsusime.

Samuti täname teisi vabatahtlikke: kogukonnaliikmeid ja kooliperet, sõpru ja tuttavaid, kes olid abiks peo- ja laadaplatsi ettevalmistamisel ning paikaseadmisel, planeerimisel ja asjaajamisel. Sellise ühtehoidmise ja kokkukuulumistunde nimel on rõõm tegutseda!

Aidi Vallik
Ühel ilusal soojal sügiskuu päeval 2023. aastal.

Kino maale
EelmineKui laupäevahommikune poolunine laadakülaline kaaslasega Tartust Ülenurmele jõudis…
JärgmineLiigiti kogumine on lihtne – anna jäätmetele uus elu!