Reola segarühm – 50 aastat tantsulusti!

732
Foto: Jaanus Tanilsoo

24. novembri õhtul leidis Reola kultuurimajas aset pidulik sündmus, kuhu olid kohale kutsutud Reola segarühma toetajad, fännid ja sõbrad, et kohalikke tantsustaare õnnitleda viiekümnenda verstapostini jõudmise puhul.

Õhtu oli sisustatud kindla programmi järgi, mis algas kutsega meenutada koos, kuidas kõik alguse sai – kutsega kuulata ja vaadata nende lugu. Nii sisenesidki paarid kerge muusika saatel publiku ette just selles järjekorras, kes kõige kauem antud rühmas tantsinud on. Hiljem selgus, et pikim aeg oli ligi 40 aastat. Ja seal nad siis seisid: Ene ja Heiki, Anne ja Peeter, Kalli ja Sulev, Malle ja Eino, Katrin ja Aavo, Eveli ja Ago ning Sirli ja Tõnu – meenutades aega, mil Reola kooli mudilasrühma suureks kasvanud tantsijad ja ümberkaudsed noored olid moodustanud toreda tantsupere koos rühmajuhi Aino Kansveiniga.

Publikul oli võimalus näha erinevaid tantse läbi viie kümnendi. Ja et anda päevakangelastele vahepeal hetk puhkust, siis kümnendite vahele lugesid Merlin ja Ken meenutusi vastavast ajast. Neid olid jaganud Mare Saar/Saul, Vjatšeslav Kihva, Anne Raudik, Age ja Andrus ning grupp mehi, kes oma reise ja meestepidude kogemusi kirjeldasid.

Ning kui jõudis kätte hetk tänamiseks ja õnnitluste edastamiseks, siis ei tahtnud järjekord lõppeda. Kohal olid valla esindajad, kultuurisõbrad, erinevad tantsutrupid kodust ja mujalt ja suur seltskond vilistlasi. Kõigi ees jagati kingitusi ja ohtralt mälestusi. Siinkirjutajalgi oli soov ja võimalus kommenteerida meie ühiseid tantsupidusid nii segarühma kui neiduderühma päevilt või näiteks Europeade’il osalemist, kus meie suured eeskujud olid öösel pasteerimistehnikat harrastanud…

Ametliku programmi lõpetas segarühma tänutants „Tuljak“, pärast mida said kõik kohalviibijad juubilaridega šampuseklaase kokku lüüa. Õhtu jätkus ansambli Regatt taktimõõdus. Samas leidus võimalusi ühistantsimiseks ning ootamatult ka legendaarseks räpietteasteks, millest ajalugu nüüdseks vaikib.

Meenutusi ette lugedes või tänukõnesid kuulates võis igaüks tõdeda, et tegu on väga erilise ja kokkuhoidva seltskonnaga, kellega koos ei hakka kunagi igav – Segased, nagu nad ennast kutsuvad, ja rõhutaksin veel, et suure tähega. Minule isiklikult on nad alati eeskujuks olnud, aga usun, et nende töökuse, innukuse ja südidusega ei ole nad eeskujuks mitte ainult tantsijatele, vaid tervele kogukonnale.

MERLIN PONNA,
Reola segarühma fänn

Kino maale