Uue ajastu kullaketrajad

499
Noori näitlejaid tänavad vallavolikogu esimees Heiki Sarapuu ja vallavanem Aivar Aleksejev. Foto: Aime Keis

Äsja lõppenud aasta 13. detsembril sai Ülenurme kandi rahvas taas tõelist teatrielamust nautida. Reola kultuurimaja õdus jõuluootuses saal täitus kiiresti igas vanuses teatrihuvilistega. Seekord paluti külalistel kohad sisse võtta kohvikulaudade taga; laudadel maiustused, kohv ja hõrgutavad suupisted. Muljetavaldav. Õhtu oli ette valmistatud tipp-topp, nagu Reola kultuurimajas viimastel aastatel kombeks. Sissejuhatuseks tegi Peep Puis natuke sõnademängu, tõestamaks veel kord, et sõnal on suur jõud.

Reola noorte näitetrupp Aime Laine Kahki juhendamisel esitas Katrin Reimuse jõulunäidendi „Haldjatants“. Lavale astusid näitlejad Grete Muni, Birgit Paidre, Liisa-Lotte Pehter, Karel Keis, Karl-Andreas Puniste, Ele-Liis Evestus, Kahru Männik ning Ülenurme gümnaasiumi 9.a klassi juhataja õpetaja Linda Laasik. Sellises koosseisus on teatrit tehtud juba 9 aastat. Haldjatena tantsisid laval Ülenurme gümnaasiumi 5. c klassi tüdrukud.

Suur lavakogemus andis ennast kohe tunda, nagu ka soov leevendada ühiskonna keerulist ja lõputuna näivat valu. Pärast etenduse lõppu sain proua Aimel nööbist kinni. Uurisin, kas teatri abil saab kuidagi kergendada eluraskusi. Sügava ohkega istus Aime toolile. „Lapsed on väga siirad, nende endi suur soov on kurjust ja viletsust vähendada. Teatri ja lavastuse vahendusel saavad noored valu südamelt ära nii, et korraks kõik täiskasvanud neid kuulevad. See on arvestatav võimalus. Laiemas plaanis on kuulajateks aga tihti need, kes valu pole põhjustanud. Sageli need lapsevanemad, kelle lapsed kannatavad päevast päeva liigse joomise ja peretülide pärast, ei istu meil siin saalis. Kuid loe muinasjutte,“ elavnes Aime kiiresti. „Probleemid on igavesed ega paista ealeski lõppevat. Võtame näiteks meie lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kullaketrajad“. Lugu vanade päevade pärandusest, kui muru muistsel kombel neljajalgsete ja suleliste keeletarkust kuulis,“ meenutab Aime. „Kolm röövitud kuningatütart, kes lonkureide hurtsikus kullalõnga ketrama olid sunnitud, said muinasjutu lõppedes õnneliku elu. Aga kas kullaketramise orjus tänaseks on kadunud ? Kas on?“ küsis Aime ennast vastust sõnastama asutades. „Viinakuradi poolt taga kiusatud isad ja emad. Õnnetud, hirmul ja abita lapsed. Just nagu eide kullaketrajad, kes ei tohtinud peatada vokki… Hoiatusega, et heie värtna suus ei katkeks, muidu lõppevat kuldlõnga hiilgus ja õnnepõlv. Ja mille nimel??? Ahnuse, isekuse, tühise taalri ja jõuetu kurjusekukru täitmiseks.“ „On uued ajad ja uued kullaketrajad,“ vaatas Aime kaugusesse.

„Proovi näiteks käia poes nii, et ei kuule reklaami „Kui võtad, võta vett peale… toetame ohtrat tarbimist!“, alkoholireklaam on orjastamine kellegi huvides ja kellegi karmanisse, otsene meelitamine viinasortside kätte vangi. Kui keegi on langenud, siis tuleb teda hoida jätkuvalt hallis pohmelliudus. Ikka selleks, et heie värtnal ei katkeks ja viinakulla niit ei tuhmuks. Lihtsalt selleks, et hõbetaalrid kellegi kukrusse veereks. Ja kui mõned lapsed ka emahellusest ja isatoest ilma jäävad, see ei näi sortse ega puuke huvitavat. Nii ei paista ahnus, kurjus ja võimuvõitlus veel kuhugi kaduvat. Samuti alatus ning üksteise mustamine.

Me võime teha ennustusi ja vesta ka muinaslugusid, kuid elu kulgeb minutist minutisse, tunnist tundi ning päevast päeva. Elu vajab elamist igal päeval nii, nagu see on võimalik,“ maandus Aime reaalsusesse.

„Kahju, nii kahju… Kuid lapsed on nii tublid, nii andekad ja enamik lapsevanemaid nii toetavad. See kokku loob väikese vasturinde. Ja teadmine, et üks inimene siin maamuna peal suudab üksi nii vähe, annab usku koostegemise väesse.

Teater ja näitemäng on võib olla põgenemine. Teatritegemine annab võimaluse hetkeks astuda kõrvale reaalsuses toimuvast. Ja kindlasti alati ei aita ka sõna. Mõnikord on vaja vaikida, lihtsalt väga sügavalt ja sisukalt vaikida, sest vaikuses on veelgi enam kirjas…“ avaldas elatanud daam targa tõe.

Aitäh Sulle, Aime, elukogemuse ja elutarkuse eest.

Proua Aime Kahki sikutas nööbist ja pani head mõtteterad kirja
Uhti kõrtsiemand KAI PAKS

Kino maale