24. veebruaril tähistame oma rahvuspüha – Eesti Vabariigi aastapäeva. Sel päeval kogunetakse ka Kambja ausambamäele, et meenutada vabadussõjas langenuid.
Tahan siinkohal meelde tuletada, et me ei ole unustanud ka Külitses Ropka vallamaja lähedal vabadussõja langenute auks püstitatud mälestusmärki. Ropka vald eksisteeris aastatel 1866–1939, kuulus osaliselt Nõo ja osaliselt Tartu Maarja kihelkonda ning oli endise Ülenurme valla eelkäija.
Teadaolevatele andmetele tuginedes avati 1933. aasta 8. oktoobril Ropka vallamaja juures vabadussõjas langenute auks mälestussammas. Foto ausambast ja asjaga seotud inimestest on toodud loo juures.
Kuhu jäi mälestussammas, kus see on praegu?
Mõningatel andmetel tahtsid kommunistid 1948. aastal eelnevalt oma kohalt eemaldatud ja seltsimaja kõrvale maetud ausamba lõhkuda. Kohalikud mehed, saades sellest teada, võtsid hobuse ja läksid mälestussammast päästma. Sammas tõsteti öösel vankrile ja viidi ära, seejärel maeti maha ning hommikul pandi hagu peale, et seda üles ei leitaks. Mehed saadeti vangilaagrisse ja 1960ndatel, kui nad siia kanti tagasi sattusid, ei leidnud nad enda poolt maetud sammast enam üles. Olukord oli muutunud, sest tookord läksidki teed teise koha pealt. Nii see on jäänud.
Mitmel korral, 1992. aastal ja 2001. aastal, ilmusid ajalehes Postimees artiklid sambast ja selle päästnud meestest. Vikipeedia andmetel peideti Külitse vabadussõja mälestussammas 1940. aastal ning pärast sõda enam üles ei leitud. Mälestussammas on praegu ennistamata.
Head vabariigi aastapäeva, kallid kaasmaalased! Mälestame ja anname au. Minu meelest on Jakob Liivi luuletuses „Mehed “ kõik öeldud.
Kristi Kull
Külitse elanik
Mehed
Jakob Liiv
Nii tugevad kui kaljud suures meres,
on mehed igas eluvõitluses.
Ei ole argust nende julges veres,
ei kartust, nõrkust nende südames.
Neil kõrvus kajab tegevuse hüüe
ja vaimus asub vaba, püha püüe.
Ei karda nemad sõgedate sõitlust,
ei kohku kõrva vaevarikast teest,
vaid alustavad viibimata võitlust,
nii isamaa kui vabaduse eest:
sest häbistavat orjakütket paela,
Ei lase vabad mehed panna kaela.
Ja kui neil hinges vaimustuse voole,
siis kõlab nende vägev lauluhääl
nii võimsalt üles pilvepiiri poole,
kui tormi mürin laia mere pääl.
Säält nagu äike alla orgu kajab
ja uinujad kõik üles tööle ajab.
Kuid vande alla pandud vangikojas
ei kõla iial vaba laulu hääl, –
öö asumas on igas orja pojas,
ja väsimus ta lahja palge pääl.
Oh millal hakkab silm neil särama,
ja vaba laulu kuuleb isamaa!…
