8.9 C
Kambja
Reede, 29.03.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivLiidia Tetergova mõtteid lauses ja riimis

Liidia Tetergova mõtteid lauses ja riimis

Minu kodu on saatuse tahtel linnas. Töötades üle seitsme aasta põllumajandusjuristina sai mulle armsaks ja teiseks koduks Kambja.

Vaatamata sellele, et iga päev ja iga ilmaga tuli sõita linnast maale bussiga, meeldis töö ja sõbralik rahvas. Kujunes teatud suhtumine linnaellu.

Tõeline kodu on ikka maakodu. Oma maja, oma hoov, aed, omad linnud ja lilled.

Lapsepõlvest saadik kogu oma teadliku elu jooksul olen talletanud muljeid värssidesse.

Mind imestavad sõbrad, kaimud,

et mulle luuet toovad vaimud.

Neile veidrana see näib,

et üleöö mul ufo käib.

Ärgates ma luulet kannan.

Jõuaks ainult kirja panna.

Kas on mu värsil luuletaset

kuid iga sündmus leiab aset.

Ühes neist ongi kirjeldatud linnapilt.

Mulle meeldib kaugelt kaeda linna,

kus kõrged majad taeval toeks.

Ta päeval meelitab mind sinna.

Seal eluviitasid ma loeks.

Öösel kaunid kirkad tuled.

Reklaam reklaamist ikka kenam.

Kui aga linna sisse tuled

Sind siin ei kaitse keegi enam.

Ja need pikad mustad korstnad

nende ees ja nende taga.

Siis kui linn, näib, unes norskab,

kurjus kunagi ei maga.

Vägivald ja veri voolab.

Ehk on veel kusagil ka arm.

Siin ikka mõrvas keegi kooleb

öine linn on julm ja karm.

Mulle meeldib kaugelt kaeda linna…

Kurb on meel kui näen harimata põldu, hooldamata kodu, mahajäetud hooneid. Seegi pilt on leidnud aset minu luules.

Tuul loobib lehti kasesalus,

peksab uksi tühjas talus.

Keeriseks ja tormiks muutub

ei jäta terveks ühtki ruutu.

Lõhkumisest satub hoogu

murrab puid ja paneb loogu.

Ei ole kedagi kes tuleks

tormi eest kõik uksed suleks.

Aknad luukidega kataks

maru eest kõik kinni mataks.

Tuul ära teinud kirvetöö

saadab teele sünge öö.

Veel hooti mängib kasesalus

teeb viimseid tiire tühjas talus.

Siis kauge metsa taha kaob,

seal põllu serval ära vaob.

Pole kedagi, kes tuleb

klaasib aknad, süütab tuled,

kütab ahjud, keedab teed,

tallab talust metsa teed.

Oma lood pakun lugemiseks Kambja rahvale (eriti vanemale eale) tänutäheks toetuse eest, mis innustab mind paljude rõõmuks looma ja lugema.

Tänuga mõttes alati kambjakas

Liidia Tetergova aastal 2005 Tartus.

Loetumad