„Ahhoi, poisid ja tüdrukud! Andke endast märku!"

192

Noortekeskus otsib ennast

Oktoobri esimesel päeval Kambja noortetuppa kogunenud initsiatiivgrupp arutas noortekeskuse arengukava kaheks järgnevaks aastaks.

Kaks aastat, mil noortetuba on olnud avatud, on tõestanud seda, et noored vajavad oma keskust. Ligi 20 üritust, mis on noortekeskuse koduleheküljel kõigile näha, annavad tunnistust sellest, et tegijatel on olnud tarmukust ja tahtmist sellist suhteliselt tänamatut tööd teha.

Tartu maavanema aukiri ja augustis noortekeskuse tööga tutvunud riigikogu spiikri Ene Ergma tunnustussõnad julgustavad kindlasti MTÜ ZZ Noortekas eestvedajaid jätkama seni tehtut.

Kõige suuremaks probleemiks peavad noortekeskuse juhid Kambja noorte vähest aktiivsust. Mida teha, et see oleks suurem? Sügisel ja talvel külastab noortetuba 30- 40 inimest päevas. Tavaliselt tullakse mängima arvutiga ja kohtuma omaealistega. Harvem tehakse ettepanek ühe või teise ürituse korraldamiseks, pannakse ise käed külge, et see õnnestuks.

Kuidas jõuda selleni, et noored liiguksid nö tarbimiselt tegijate kilda (näiteks aidata ise korraldada mõnd õhtut, olla abiks kas või diskoõhtu korraldamisel)? See oligi 1. oktoobri kokkusaamise põhiprobleemiks.

Alustada tuleks ilmselt noortekeskuse huvirühmade selgitamisega ning leida, milline neist on kõige suurem, missugused võiksid olla nende huvid ja püüdlused? Kas selleks grupiks on gümnaasiumis või põhikoolides õppivad noored, kes õppetöö kõrval võtavad osa huviringidest, spordi- või muusikakoolist? Või on huvirühmaks hoopiski noored, kes ei osale üheski huviringis ei koolis ega väljaspool seda?

Mida teha edasi?

Konkurents noorte aja ja tähelepanu võitmise nimel teravneb terves maailmas. See, et noorte kaudu on võimalik teenida suuri rahasid, on meelelahutustöösturitele ammu selgeks saanud. Kõikvõimalikke meelelahutusüritusi tuleb seepärast nagu küllusesarvest. Eestissegi tuuakse igal aastal vananevaid popstaare ja ansambleid – siiani suuresti küll üksnes Tallinnasse.

Kambja noortetoa eesmärk ei ole teenida kasumit, vaid pakkuda alternatiivi nendele noorteorganisatsioonidele, mis tegutsevad vallas ja Tartu linnas. Noorte vaba aja ja tähelepanu saavutamise nimel tuleb konkureerida gaididega, skautidega, ELOga ja koolides ning spordihoones tegutsevate huviringidega, noorte laulu- ja tantsuansamblitega väljaspool Kambjat. See ei ole lihtne, ent ometi võimalik – seda näitavad noortekeskuse senised õnnestunud ettevõtmised.

Kuidas ja mida teha selleks, et ligi 300st noorest inimesest, kes vallas elavad, võtaks noortekeskuse tegemistest osa maksimaalne arv, see ongi arengukava koostava initsiatiivgrupi suurim probleem. Noortekeskuse senisest veelgi suuremale tuntusele aitaks kaasa see, kui üritusi korraldatakse koos valla koolide ja teiste mittetulundusühingutega.

Lisaks tuntuse suurenemisele ja meelelahutuse vajaduse rahuldamisele aitaksid need üritused kaasa õigete väärtushinnangute, rohelise ning säästliku mõtteviisi kujundamisele. Sellised üritused vastaksid noori kõige enam huvitavatele küsimustele: kuidas valida õiget elukutset?; kuidas pääseda mainekasse kõrgkooli Eestis või välismaal?; kuidas saada endale hea amet; kuidas võita endale sõpru kodus ning välismaal?; kuidas olla õnnelik?

Ei saa sörkida noorte inimeste alles kujunevate väärtuste sabas, meedia poolt toodetud väärtuste sabas, mis seavad esikohale üksnes meelelahutuse, iga hinna eest üksnes huvitavuse. Meedia töötab ikka selleks, et üha rohkem saaks müüa reklaami ja kaupu, muutes meid niimoodi tarbimise orjadeks. Ilma noorte kõige olulisematele küsimustele vastamata on raske neil aidata leida iseend, teed tulevikku.

Igasuguste ürituste korraldamisel tuleb alati esitada endale küsimus: “Miks peaks inimene tulema just meie juurde? Mida see ettevõtmine talle annab?” Kui see on korraldajatel enda jaoks lahti kirjutatud, tuleb seda teavitada ja propageerida sellises vormis ja keeles, millest inimene, kes üritusele peaks tulema, aru saab. Muidu juhtub nii, et peale korraldajate ja nende väheste sõprade ning tuttavate teisi tulijaid polegi.

Noored ja poliitika

Noortekeskuse arengukava üle peetavat vestlust kuulates kerkis mu pähe küsi mus: ”Kas noortetoad peavad olema apoliitilised mittetulundusühingud, kes poliitikast nagu katkust eemale hoiduvad?”

Just tänased noored on ju 8-10 aasta pärast need, kes hakkavad otsustama Eesti edasise saatuse üle. Kuidas nad seda tegema hakkavad, kui pole oma igapäevaelu praktikas kokku puutunud poliitika tegemisega? Noortetubade juhid üle Eesti on neid poliitikast eemale hoidnud. Miks mitte kutsuda endale külla erinevate erakondade noori? Kambjas on piisavalt riigikogus esindatud erakondade liikmeid. Miks mitte korraldada erakondadevaheline debatt noori erutavatel teemadel. Selliseks väitlusteemaks võiks olla tasuline kõrgharidus, uute töökohtade loomine, eluasemelaenuvõimalused noortele, välismaale minek või miski muu.

Loomulikult peab sellistele kohtumistele eelnema “tugev kodutöö”: küsimuste ettevalmistamine, väitlemisoskuste harjutamine jms. Kokkusaamise üheks ajendiks võiksid olla küsimused: miks noored peaksid tegelema poliitikaga?; kuidas saavad noored mõjutada oma erakonna kaudu riigikogu poliitikat nendele vajalike otsuste vastuvõtmisel?

Aeg on hakata aru saama, et poliitikast eemalehoidmine ei aita kaasa probleemide lahendamisele. Poliitika eest peitupugemine ja ajast välja astumine teevadki võimalikuks selle, et mitte me ise ei osale otsuste vastuvõtmises, vaid seda teevad meie eest teised. Loodus tühja kohta ei salli. Vabadus ei tähenda ainult vabadust oma raha eest juua ja lärmata, vaid julgust hakata vastutama oma elu ja aja eest, milles elatakse.

Ahhoi, poisid ja tüdrukud! Andke endast märku! Astuge Kambja noortekeskuse uksest sisse ja öelge: “Siin me oleme. Aitame ja tahame teha seda ja seda…“

Lembit Jakobson,
volikogu kultuurikomisjoni esimees


Kommentaar Lembit Jakobsoni artiklile:

Eneseotsimine ja -leidmine, üle- ja ümbertegemine

Tõesti-tõesti, Kambja noortetoa ellukutsujad ei ole prioriteediks võtnud poliitikat või selle propageerimist noortele. MTÜ ZZ Noortekas aga ei keela kellelgi oma liikmetest kuuluda mõnda erakonda, kuid me ei näe vajadust kogu ühingu tegevust poliitiliseks suunata. (Poliitiline vabadus on meile ju põhiseadusega lubatud.) Samas julgen ma väita, et ka ülejäänud 120 Avatud Noortekeskust üle Eesti pole seda teinud – meie eesmärgid on lihtsalt teistsugused. Samas on noortekeskused üldisemalt oma tegevusega riigi tasandil jõudnud koostööni nii valitsusega kui haridusministeeriumiga. Seda eelkõige tänu noortekeskusi ühendava organisatsiooni Eesti Noortekeskuste Ühenduse (EANK) järjepidevale tööle. EANK kuulub ka Euroopa noortekeskuste katusorganisatsiooni ECYC koosseisu. Kõik see pole sugugi nii mittepoliitiline, nagu L. Jakobson väidab. (Muide, EANK pidas oma viimast aastakoosolekutseminari septembri lõpus Kambjas.)

Väide, et üle Eesti noori poliitikast eemal hoitakse, ei pea ka noortekeskuste puhul paika – kus huvigrupp tekkinud, on ka käivitatud vestlus- ja väitlusringid, suunatud noori erakondade noortekogudesse, noorteorganisatsioonidesse, jagatud infot nende kohta. Kuid poliitika pole tõesti avatud noortekeskuste üks põhieesmärke. Mitmetes noortekeskustes töötab noorte nõustaja või infotöötaja, kes oskab noori suunata vastavalt huvidele. Kambjas on selle funktsiooni kandjateks noorsootöötajad Monica ja Ruth, kes huvi korral vastava info hangivad ja selle noortele edastavad.

Meie peamised eesmärgid on tõsta loovust ja aktiivsust,
ennetada kuritegevust, vähendada sotsiaalset abitust. Vähene aktiivsus on tõstatatud ka noortetoa arengukavas ja lahendusi püüamegi leida. Meie ja noorte suured lootused on seotud noortekeskuse kolimisega suurematesse ruumidesse – vanasse lasteaeda. Ruumipuudusest vabanemine annab tunduvalt paremaid võimalusi noortele kujundada keskusest oma vajadustele vastav kooskäimiskoht. Aga ka mitteformaalse õppimise, enesearendamise koht. Kuna noorte aktiivsus on probleemiks enamikes maapiirkondades, mitte ainult Kambjas, tuleb põhjusi otsida senises noorsootöö väheses väärtustamises. Selge, et vaid koolide huviringid pole piisavad. Need saavad koos põhikooli või heal juhul gümnaasiumiga otsa. Linnalastel on siin mitmeid eelised – kättesaadavamad meelelahutus- ja hobikeskused, sporditreeningud. Ehk ka perede parem majanduslik seis? Ka maanoor tahab olla ja on aktiivne ikka nendel aladel, mis teda huvitavad – käsitööhuvilist neidu ei ole mõtet ajada kõnekoosolekut pidama ja spordipoissi ei vea kodunt välja näitlemiseks. Seepärast on avatud noortekeskustel palju erinevaid väljundeid ja tegevussuundi, eelduseks ikka seesama noorte tahe, mida arendada. Oma valikutes ja tegevuste planeerimisel peame järgima eelkõige noorte soove ja vajadusi, aega, milles elatakse. Samuti oma ühingu eesmärkide täitmist, riigi noorsoopoliitikat, kogukonna ja omavalitsuse huve. Haare on lai ja kindlasti ei jõua me kohe iga huvigrupini, kuid selle poole me püüdleme.

Eneseotsimine on pidev arenguprotsess, mis ei tohigi peatuda niikaua, kui tegemist noortega. Seepärast on ja jääb noortekeskuste tegevus ikka eneseotsimiseks ja -leidmiseks, üle- ja ümbertegemiseks.

Annely Zeigo,
Kambja MTÜ ZZ Noortekas eestvedaja

Kino maale