Pühapäeval on munapüha

170

Munapüha, ehk kiige- ja suur püha on maarahva vana kevadpüha, millega kaasneb hulk muistseid kombeid, mis tihtipeale ühised teiste Euroopa või hõimurahvastega. Munavärvimine ja koksimine, kiigele minek ja pühade-eelne rõõmus suurpuhastus on paljudele kodust tuttavad.

Aeg

Munapüha on esimesel täiskuu pühapäeval peale kevadist pööripäeva ja jääb ajavahemikku 21.03.– 26.04. On looduse ja elujõu tärkamise aeg.

Tähendus

Muna on elu ja õnne seeme või allikas ning ühtlasi märk sellest. Kevadpüha on järgneva kevade ja suve seeme – muna. Munapühal tehtust kasvab välja järgmiste kuude õnn. (Muna)püha on murranguaeg, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik. Kuna põhja poole saabub kevad hiljem, pole see püha seal nii tähtis kui lõuna- ja lääne pool.

Munapüha hommikul tõustakse enne päikest. Peremees või perenaine urbib teisi – lööb magajaid kergelt urvaokstega. Urbimine toob virkust, jõudu ja tervist.

Pestakse nägu puhta veega, millesse on pandud muna, hõberaha või pajuurbi. Pesemine teeb terveks, virgaks, jumekaks, inimene püsib kaua noor, tema silmad aga terved ja teravad. Pesuvett on püütud tuua jõest, ojast või allikast. Pärnu kandis on vesi toodud juba laupäeva õhtul, et majavaimud juua saaksid.

Kõneldakse, et munapüha hommikul päike taevas mängib, kiigub ehk hällütäb. Et seda näha, tõustakse hästi vara ja minnakse välja võimalikult kõrgesse kohta päikesetõusu vaatama. Sellelgi taval on sügavam põhi – kes tõuseb enne päeva ja näeb selle tõusu, saab osa päevatera jõust. Liivlastel kaasneb sama kombega lindude äratamine ja mereemale kahjamine.

Lõuna- ja Lääne-Eestis algab munapühal kiigeaeg. Kiikumine puhastab inimest sisemiselt, teeb keha ja vaimu kergeks ning loob hea käekäigu. Otepääl on seepärast isegi haiged kiigele viidud. Maarahvas teadis, et kiikumine edendab ka linakasvu ja loob viljaõnne, samuti hoiab suvel kihulaste eest.

Külmade ilmade puhul tehti kiik rehe alla, sest kiikuda pidi munapühal tingimata saama. Päevgi kiigub munapüha hommikul. Kiikujad peavad kiigevalmistajatele andma muna. Kiikumise juurde kuuluvad erilised kiigelaulud, mille samm sobib just kiikumisega. Lõuna-Eesti kiigeaeg on lühike, kohati kestab see vaid munapüha, teisal kuni suvisteni.

Viru-, Järva- ja osalt Harjumaal on munapühal lauda hüpatud. Selleks pandi tugev laud üle paku, kummassegi otsa seisis üks inimene ja hakati siis teineteist vaheldumisi õhku hüppama. Sellegi tegevuse mõte on sarnane kiikumisele.

Tööd.

Kuigi munapühal ei tehtud nagunii muid töid peale hädapäraste, rõhutati siiski kolinaga tööde keeldu. Vastasel korral müristaks kukutata suvel liiga palju (Hargla). Sarnaselt teiste tähtsamate pühadega ei lubatud tuba pühkida, et õnne (põrandal olev vägi või hinged) koos sodiga ära ei pühitaks.

Toit.

Peale munade on tavaliseks munapühatoiduks munavõi ja munapudru. Lõuna- ja Ida-Eestis on valmistatud ka tavapäraseid hingedele mõeldud toite – näiteks keedetud ube ja herneid. Urvastes jm on munapühadel jäetud söök ja õlu koos põleva küünlaga lauale samuti kui jõulude ajal. Iisakus on aga keedetud mune ja vähke viidud ka hauale. Kraasna maarahvas kostitas munapühal esivanemate hingi tangupudruga.

Muna

on korraga toit, väeese ja märk elujõust ning maailma loomisest. Varem on paljud põhjarahvad korjanud kevadel linnumune toiduks. Napib ju looduses sel ajal muud toitu ja koju tagasi saabunud lindude munad aitavad inimesel hinge sees hoida. Veel 75 a eest kasutati vee- jt lindude mune söögiks suuremas osas Eestis.

Oluline on märkida, et samas kästakse väga hoolikalt jälgida, et pesa või linnupoegi ei kahjustataks. Neile ei tohi hambaid näidata (peale hingata). Pesa lõhkujat tabab pikne või muud õnnetused.

Kevadpühadeaegne linnulaastude toomine annab toojale edaspidiseks linnupesade leiuõnne. Seda õnne sooviti isegi siis, kui mune toiduks ei vajatud. Linnulaastude toomine annab ka üldise leiuõnne või lihtsalt õnne.

Munade värvimine

Muna värvimine, ja värvimine eeskätt punaseks, samuti erinevad munamängud on iidsed ja laialt levinud taiad, mis toovad inimesele ja tema kodule edenemist. Näiteks on teada, et Hiinas värviti mune juba 6. sajandil.

Munade värvimine
Punaseks – madararohujuurtega;
roheliseks – kivisamblaga;
kollaseks/rebuks – sibulakoortega.
Värvitud on veel vihalehtedega, rukkiorasega, linaseemne aganatega, kuusekäbide ja puukoorega.

Munamängud

Munakoksimine ehk triksimine, ehk tiksutamine: kelle muna jääb terveks, see saab teise muna endale. Hallistes mõeldi enne koksimist valmis salamõte. Kelle muna jäi terveks, selle mõte läks täide ja teise muna sai veel pealekauba. Sellist asja nimetati ragelemiseks.
Eisen toob ära terve rea koksimisega kaasnevaid endeid. Näiteks: tütarlaps, kelle muna läheb enne katki, saab varem mehele; kui mees ja naine löövad mune kokku ja mehe muna läheb katki, tekib tüli mehe poolt, kui naisel, siis naise poolt, jäävad mõlemal terveks, elatakse õnnelikult edasi; kui perenaise muna puruneb, sünnib sel aastal majja laps, puruneb peremehe muna, hakkab ta teist naist armastama.

Munaveeretus e. munaloomka on mäng, kus laudadest rennis või liivast kaldrajal veeretatakse kordamööda mune. Kelle muna vastu satutakse, selle oma saadakse endale. Mängib tavaliselt hulk rahvast.

Munapüha on maarahva vana kevadpüha, mis kunagi seostati kirikukalendriga. Kirikukalendris on munapüha paasa-, ülestõusmis- ehk lihavõttepüha ja sellega tähistatakse väidetavat ajaloolist sündmust – Jeesuse surnuist ülestõusmist ja kehalikul kujul taevasse lendamist. Praegusele pööripäevast ja täiskuust sõltuvale liikuvale asukohale otsustati tähtpäev määrata kirikukogu poliitilise otsusega, võttes seejuures aluseks vana idamaade kalendri.

Kino maale