„Okultismiklubi” – ahvatlev raamat noorele lugejale

163

kolm lugevat noormeestRaamatud on nagu inimesed-

ilmaski ei saa kõigiga kohtuda,

aga varem või hiljem juhtub ette

see oma ja õige…

   Leelo Tungal

kolm lugevat noormeestRaamatud on nagu inimesed-

ilmaski ei saa kõigiga kohtuda,

aga varem või hiljem juhtub ette

see oma ja õige…

Leelo Tungal

Noorsooromaaniga lugemisaastasse

rohelise pintsakuga rohelise raamatuga rujakirjanik

Aasta esimesel raamatukogukülastusel laenutasin ka Kersti Kivirüüdi „Okultismiklubi”. Põhjuseks nii huvi autori vastu kui ka ehtõpetajalik soov tutvuda noorteraamatuga enne selle soovitamist õpilastele.

Kõigepealt pealkiri. Selgeltnägijate, „potterite” ja „videvike” kõrgperioodile omane – seega mulle mitte eriti ligimeelitav. Kuna tegemist on siiski noorsooromaaniga, siis järelikult – kümnesse! Kõik, mis seostub seletamatute, tundmatute jõududega, on minev kaup.

Esimesed leheküljed. Ajalooõpetaja toimetab väga konkreetselt sõnastatud territooriumil Vana-Kuuste lähedal ja puutub pärast kukkumist ja pea äralöömist kokku iirikeelse jutuga. Mis siin siis nii põnevat on? Ei olegi, kuidagi konstrueeritud tundub.

Ometi, teades olustikku, tekitab minusuguses ajaloohuvilises miski uudishimu. Vist mulle tuttavad mõisnike nimed: (kuri)kuulsad Ungern-Sternbergid, Liphardtid, Siversid – kõik, kes Kuustega seotud. Viimatinimetatud suguvõsaga ongi kiht-kihilt lahtirulluv lugu seotud. Autor põimib loosse oskuslikult ka noori huvitava tätoveerimise, sümbolite maailma ja perepärimuse. Kui veel lisada kooli keldri „kaifunnitoas” asuv käik, öised kohtumised, Iirimaalt pärit ajaloolane ja meedia, siis peaks noore lugeja tarvis ahvatlevat lugemismaterjali küllaga olema.

Ehtsaks noorteraamatuks teeb teose ka keel, kuna tegelased on 8. klassi õpilased. Jagub slängi, kaaslasi tögavaid kilde, vandumist ja pisut roppustki – viimast siiski väga mahedalt. Pealgi järgneb üsna loiule algusele üsna tempokas ja leht-lehelt pingestuv lugu. Päris korralikku otsi kokkutõmbavat punkti aga ei tule: põhisündmus saab küll seletuse, ent romaani viimasteks sõnadeks on: ”…hakkame tegutsema!”

„Põnev lugemine!” lausub üks raamatu lõpetanud õpilane ja ma olen temaga päri ning valmis soovitama kõikidele fantaasiahuvilistele. Tähtis on ju, et raamat sobiks, et lugemist saaks nautida. Äsjaöeldu on ka alanud lugemisaasta motoks.

Soovin kõikidele kambjalastele põnevaid raamatuleide, tõelisi lugemiselamusi ja nende jagamist sõpradega.

Tiina Tiideberg

Kino maale