Ilmnes, et Vana-Kuuste kandis pole eestlase lemmikroaks teine eestlane, vaid hoopis säästujäätis

175

Mul on erakordselt hea meel, et „Teeme ära!” algatus on kujunemas traditsiooniks, mis nakatab igal aastal üha rohkem inimesi. Tugevas demokraatlikus ühiskonnas ei loobi kodanikud „kive“ otsustajate „kapsaaeda“, vaid küsivad: „Mida mina saan ära teha?“

Koduvalla üle võis tänavu uhke olla – siin oli isegi rohkem talguid kui Tartu linnas. Vana-Kuuste kandis oli neid kaks: Sipe kooliplatsi korrastamine ning heakorratööd Kuuste mõisapargis. Ühinesin viimasega.

Kuuste pargi talgutest võttis osa üle 30 inimese, kellest mõned riisusid lehti, mõned tegutsesid korvpalliväljakul, Marju ja Heli koristasid kergtee perve, Lauri oma meeskonnaga tassis mullahunnikuid laiali, Ilme köögimaffia korraldas toitlustamist ning noored ja tugevad talgulised võtsid endi õlule raskeima töö – tiigi risust puhastamise.

Minusuguse kontorirotist korteriinimese jaoks on füüsiline töö muutunud omamoodi teraapiaks. Tõeliselt mõnus on teha tööd, mille tulemus on silmale kohe näha. Tunnistan, et tihtipeale leidsingi end reha varre najal unelemas ja tehtud tööd imetlemas või õpetaja Tiiu Sumbergiga selle üle arutlemas, kuidas ikka ülased huvitavalt valgete ja kollaste laikudena kasvavad. Õnneks sattus aeg-ajalt lähedusse mõni hoolas perenaine, kes oma virga tööga minus alaväärsuskompleksi tekitas ja minugi reha kiiremini liikuma pani.

Teorõõm kosutab tegijat

Hea oli kuulda, et teepervi koristavad kolleegid Heli Nemvalts ja Marju Orion kannatasid samuti mõningase professionaalse kretinismi all. Matemaatikust Marju liitis, lahutas ja jagas integratsioonivõrrandi abil hulkadesse tee ääres leiduva olmeprügi, millest filoloogist Heli sotsiaalkriitilise aruande koostas. Ilmnes, et vähemalt Vana-Kuuste kandis pole eestlase lemmikroog teine eestlane, vaid hoopis säästujäätis.

Park ja teeperved said tõesti ilusaks, vana korvpalliväljak sai uue korvirõnga ning tiik võib vabamalt hingata. Muide, tiigi juures kohtasid talgulised ka ainsat vastupanu osutajat. Selleks oli tiigis võimu üle võtnud vesirott, kes üritas jätta muljet, et on üliharuldane looduskaitse all olev kääbuskobras. Küllap on ta praeguseks maha rahunenud ja uue olukorraga kohanenud.

Suur tänu Vana-Kuuste naisseltsile ja talgujuht Anne Palumetsale toreda ürituse korraldamise eest.

Kersti Kivirüüt,
Kuuste Kooli ajalooõpetaja

 

Kino maale