Kambja(laste) kirbukas on kordamist väärt

345

Müüjad kirbukal.Elu on näidanud, et kirbukad on populaarsed ja väga vajalikud – on ju nii, et mis ühel üle, see teisel just puudu.

Nii kurb kui see ka on, kasvavad meie lapsed kiiresti oma riietest ja jalanõudest välja. Mänguasjugi koguneb üleliia…

Müüjad kirbukal.Elu on näidanud, et kirbukad on populaarsed ja väga vajalikud – on ju nii, et mis ühel üle, see teisel just puudu.

Nii kurb kui see ka on, kasvavad meie lapsed kiiresti oma riietest ja jalanõudest välja. Mänguasjugi koguneb üleliia…

Sestap tuligi mõte korraldada Kambjas kirbukas. Kui kuulutused said üles riputatud, hakkasid huvilised asja vastu elavat huvi ilmutama.

Oli augustikuu viimane imekaunis pühapäev. Päike säras ja asfaldist õhkus veel suvist palavust.

Kella ühe paiku kogunes kooli parklasse kümmekond müüjat, kes pakkusid riideid-jalatseid nii imikutele kui teismelistele. Müügis oli hulgaliselt mänguasju, raamatuid, DVD-plaate – neid tänapäeva laste jaoks nii olulisi asju – ja isegi jalgratas. Müüdavad kaubad olid kenasti hoitud.

Nii mõnelgi lapsel oli kahju loobuda oma armsaks saanud jopest või mütsist. Jälgisin, kuidas üks väike blond tüdrukutirts pressis jalga oma kingakesed ja proovis nendega kõndidagi, kuid tema nägu tõmbus krimpsu. Veendunud, et armsad jalavarjud talle enam sugugi ei passi, pani ta need ruttu müüdava kauba juurde tagasi.

Kaubitsejatega kaasas olnud lapsed said rõõmsalt ringi lipata ja asfaldile Kambja noortekast laenatud kriitidega oma kunstiteoseid joonistada.

Kella poole kolme paiku hakkas rõõmsaid turulisi ähvardama aga hädaoht – edelapoolt kerkisid taevasse sünged pilved, mis peitsid päikese. Kusagilt ilmus tugev tuuleiil, mis ähvardas kauba laiali puhuda. Kõik müüjad korjasid kiiresti oma kompsud kokku.

Juba äritsemise käigus kerkis esile küsimus, et mida teha kaubaga, mida koju tagasi viia ei soovita. Leidsime kõigile sobiva lahenduse ja viisime kogu selle kraami kohalikku taaskasutuskeskusesse. Selle perenaise Aili sõnul leidsid paljud asjad juba samal õhtul uue omaniku.

Vihmapilv jõudis kohale kell 16 ja leidis eest tühja parkla – kõik kirbuturulised pääsesid kuivalt ja õnnelikult.

Oleme veendunud, et selline ettevõtmine on igati teretulnud ja kordamist väärt.

Uute kirbukateni!

Pille Tammelan,
vallavalitsuse kultuuritöötaja

Ellen Mälton,
kirbuka idee algataja

Kino maale