Pöördumine Eesti sõjaajaloolaste, sõjaväelaste ja kaitseliitlaste poole

363

Kuperjanov.Paju lahingu 94. aastapäeva eel saame Eesti ühele veriseimale eduloole viimaks joone alla tõmmata, sest ilmunud lühikokkuvõte „Werine Paju lahing“ annab esmakordselt muu hulgas viite seni ajaloolaste poolt ignoreeritud dokumendile – leitnant Julius Kuperjanovi kiri. See annab sündmusele tagasi just sellise pale, kust võime taasavastada leitnant Kuperjanovi kangelaslikkust ning tema surma märtrina. Kaitsejõudude major P. Villemi märkis 1937. a väitekirjas muuhulgas: „Paju lahingut on uuritud mitme ohvitseri poolt… Vaatamata sellele on Paju lahingu ning Valga vallutamise operatsiooni põhjalikus uurimises niivõrd rohkesti lünki ja vastuoksusi, et see õpisterikas operatsioon vääriks iseseisvat väitekirja.“

Käesoleval Eesti iseseisvuse perioodil on teemat profesionaalsel tasemel piiratul kujul lahanud ainukesena ajaloolane Urmas Salo („Paju lahing: müüt ja tegelikkus” – Ajalooline Ajakiri 2000, nr 3, al. lk 69), kuid iseseisva väitekirjani, mille koostamisele täiesti õigustatult lootis major P. Villemi, ei olegi keegi veel jõudnud. Tõsi, enne major Villemit uuris sündmust 1933. a kapten A. Kuusental („Paju lahing 31.01.19.“), kuid tema väljaanne oli liiga otsekohene materjal, millele isegi viidata ei sobinud ning peideti kiiresti kalevi alla.

Eesti Vabariigil on nõnda lühike ajalugu ja tundub kummaline, et meie rahva kannatused ei lähe professionaalsetele ajaloolastele või sõjaväelastele enam korda. Põhjus peitub muidugi eelkõige rahastamistingimuste muutumises rahvuslikult ajaloosuunalt globaliseeruva maailma huvide kasuks. Ajaloolaste huvi uurida Paju lahingut – meie verist edulugu tõepäraste faktide valguses piirdub „copy-paste“- stiilis ajast ja arust iganenud väärlegendide ümberkirjutamisega ning levitamisega. Riigi akadeemilistel ja sõjaväe ringkondadel (va Kuperjanovi jalaväepataljon) puudub igasugune tahe uurida Paju lahingut ka kui tõelist õpisterikast operatsiooni (major P.Villemi sõnastus), et omandada sündmusest kogemusi, õppida tehtud vigadest või selgitada välja, miks kujunes üks lahing nõnda veriseks ning kuidas saaks võimalikes tulevastes lahingutes säästa paremini meie sõdurite elusid.

Tänased kirjutised Paju lahingust ilmuvad enamikus tõmmistena peamisest algallikast: Hans Kalm „Põhja Poegade retk“ (esm. 1921. a). Kordustrükk „Viljandi muuseum 2008“. Temalt võtsid malli E. Laamann „Soomusrongide diviis wabadussõjas I.“ 1923. a ja K. Parts „Kas võit või surm“ 2., (esm. 1931.“Uudisleht“, kordustrükk „Tallinn 1991“). Enamik kutselisi ajaloolasi (viimasena H. Palamets „Eesti Vabadussõja lugu“ 2010. a) eksitavad järjekindlalt lugejaid või TV-raadio vaatajaid-kuulajaid ning esitavad ülimalt ebaprofessionaalseid kokkuvõtteid Paju lahingu sündmustest. Käesoleva avalduse autor palub ajaloolastel ja teistel kodanikel esitatud tõendi alusel suhtuda edaspidi ettevaatlikumalt meie Vabadussõja kangelasele ltn. J. Kuperjanovile esitatud süüdistustesse verise Paju lahingu kujunemisel.

Leitnant J. Kuperjanovi kiri Valga vabastusoperatsiooni juhile lükkab ümber oberst Kalmu esitatud valeväite, mille kohaselt ltn. Kuperjanov olevat 31.01.19. kell 9 alustanud isepäiselt rünnakut Paju mõisale. H. Kalmu („Põhja Poegade retk“ (algver.1921 lk.35) esitatud pahatahtlik vale avas Pandora laeka, mille kurjust täis sisu juhatas paljud ajaloolased ja uurijad väärarusaamade sasipuntrasse. Tulemusena kinnistus rahva hulgas väärlegend, mille kohaselt ltn. Kuperjanov olevat oma tormaka käitumisega põhjustanud verise Paju lahingu.

Lugupidamisega

Olev Teder
J. Kuperjanovi Seltsi juhatuse esimees,
Kaitseliidu Tartu Akadeemilise malevkonna liige

Kuperjanovi kiri

Leitnant J. Kuperjanovi kiri Valga vabastusoperatsiooni juhile oberst Hans Kalmule (J.Niinistö„Pohjan Pojat kuvahistoria suomalaisen vapaaehtoisrykementin vaiheista Viron vapaussodassa 1919.“ 1999. lk.58)

Kuperjanovi kirja tõmmis.„Vägede juhataja Oberst Kalmule!

Läinud ööl tungis vaenlane Luhde-Grosshofile (Paju mõis-O.Teder), suuremate jõududega soomus auto ja –rongi toetusel kallale ja sundis minu roodu sealt lahkuma. Minu seisukoht on nüüd Zepli talust lõuna sihis. Vaenlane saadab väheseid jõudusid Pilgusaare sihis (kella 9 ajal – 20-30 meest, kella 9,50 ajal kuni 60 meest). Luhde–Grosshof on praegu ülitähtis koht, kui vaatepunkt ja seda peaks tagasi võtma, selleks palun Teilt luba. Oleks soovitav, kui Varnale saaks minu parema tiiva kaitseks veike salk välja saadetud.

Laane (Koniste lähedal) (2 km Paju mõisast – O.Teder)

31.I.19. kell 9 55“ Ülemleitnant Kuperjanov „ Saap. 10.20“ (Märkus: ob.Kalm kätte saanud: „Staap. 10.20“ -O.Teder)

Märkus: Ka tollane Lõunarinde staap nõudis hommikul (kell 8.20) ob. Kalmult Valga tingimusteta ründamist, kuid rindelõigu juht eelistas Paju mõisa ründamise asemel jälitada vastase sõjasaaki. Tulemusena lõi ta olukorra, kus ltn. J. Kuperjanovi pataljoni sunniti üksinda alustama rünnakut tugeva vastase vastu alles kell 12.40, pärast lühikest kahurpatarei tuld. Samuti nõudis Kalm kahurimürskude kokkuhoidmist (ltn. E. Õunapuu väitekiri 1937. a) ning keelas hea täpsusega soomusrongide kahurite ja treenitud dessandi (600 meest) osalemise Paju lahingus.

O. Tederi 2012. a lühikokkuvõte „Werine Paju lahing“ esitab tollaste sündmuste kronoloogia, avalikustab lahingu verisuse tagamaad ning tegelikud põhjused.

Kino maale