Kambja kirikuõpetaja Andrus Mõttus kuulab tähelepanelikult, mida Jumalal on temale öelda

1217

Persoon.Kui Andrus Mõttuse nime moodsal kombel guugeldada, annab arvuti viite ka ajakirjas Elukiri (nr 5/2010) ilmunud artiklile „Palverännaku eesmärgid on erinevad“.

Põhjaliku ja huvipakkuva artikli koostamisel on Kristel Schwede toetunud Illar Hallaste (1959–2012) ja Andrus Mõttuse jutustustele.

Peatoimetaja Helle Raidla lahkel loal avaldab Koduvald Elukirja artiklist selle osa, milles Andrus Mõttus jagab oma mälestusi palverännakutelt.

Palverännak õpetab loobuma ebavajalikust

Tartu mees Andrus Mõttus sattus palverännakule, kui oli jõudnud oma tööelu järgmise verstapostini. Ta oli lõpetamas tööd ühes kinnisvarafirmas ja kui kolleegid küsisid, mida ta soovib lahkumiskingiks, valis mees palverännaku. Õigupoolest tekkis selline soov Andrusel juba pool aastat varem, viimasel õppereisil Šotimaale, kus ta inglise keele õppimisest vaba aja muuseumides veetis. Ühel järjekordsel muuseumikülastusel tundis ta lihtsalt, et asjade vaatamisest on villand. “Muuseumides on ajalugu tihtipeale asjade ajalugu. Mind aga huvitavad inimesed, nende tegevuse ajendid ja põhjused,” selgitab Andrus. “Kui kuninganna Mary käis kuskil ja tegi midagi, siis mind huvitab: miks? Neid vastuseid aga muuseumist ei saa. Loobusin muuseumidest ja läksin järgmisel nädalavahetusel hoopis ühele mäekünkale jalutama. Seal sain mõtte, et kui ma iial peaksin veel vabatahtlikult välismaale minema, siis palverännakule.”

Mõte sai teoks sügisel, kui Andrus sõitis koos grupiga Santiago de Compostelasse. “See oli lühike rännak, umbes 200 kilomeetrit, aga see paelus mind ja tekitas sügavamat huvi. Mõtlesin, et järgmine kord lähen tõelisele palverännakule ja üksi.” Enne esimest reisi polnud mehel palverännakutest mingit ettekujutust, ta ei osanud midagi oodata ja nii polnud ka milleski pettuda.

“Üritan kogu aeg käia, silmad lahti, ja vaadata, mida elu mulle pakub. Palverännakuga oli samamoodi,” selgitab mees. “Hoidsin silmad, kõrvad ja südame avatud ning vaatasin, mida rännakul – jumalal – mulle pakkuda on. Maist mõtlemist on palverännakutel üksjagu: kaardi pealt ja teeviitadelt tuleb jälgida, kas valitud rada on ikka õige; kui metsas rada ära lõpeb või läbimatuks muutub, peab välja mõtlema, kuidas edasi minna.

Minu teine rännak Santiago de Compostelasse oli pikem, kõndisin siis juba 800 kilomeetrit ja mul polnud kaaslasi. Üksindus annab eelised: kui ma täna jõuan käia 60 kilomeetrit, siis nii teengi. Kui homme tahan käia 15 kilomeetrit, siis on mul see vabadus olemas. Grupiga minnes tuleb kaaslaste soovidega arvestada.

Eks palverännakut saabki vaadata mitut moodi. Minule pole see matk, vaid aja mahavõtmine selleks, et olla jumalaga. Palverännaku tee loob erilise tunde. Kui inimesed on mitu tuhat aastat seal käinud ja otsinud midagi, siis on nende mõtted sinna maha jäänud ja oma jälje jätnud. Kui tead, et aastasadu on kõnnitud mööda samu radu ja enam-vähem sarnaste eesmärkidega, hakkab see tee sinuga rääkima. Kui ma suurel reedel Püreneesid ületasin, toimus see samal ajal, kui Kristus Kolgata teel käis – minule oli see sümbolne.”

Kokku on Andrus Mõttus käinud kolmel palverännakul: kaks korda Hispaanias Santiago de Compostelas ja ükskord Roomas Vatikanis. Viimased kaks tegi ta läbi üksi. “Ju mul oli siis vaja niimoodi minna. Viimasel rännakul Lausanne’ist Vatikani kohtasin esimest kaaspalverändurit alles kahekümnendal päeval. Hispaanias pole sellist päeva, kus sa kaaspalverändurit ei näe. Eriti tipphooajal suvel,” räägib mees ja tunnistab, et võib-olla järgmine kord läheks ta juba valitud seltskonnaga.

Kas palverännud muutsid mehe elus midagi?

“Neid jälgesid ehk ise ei näe,” arvab Andrus. “Võib-olla on palverännakud muutnud mind rohkem iseendaks. Need on aidanud mind elus otsustada, mis on oluline ja mis vähem tähtis. Igapäevaelus tundub, et tähtsaid asju on väga palju. Rännakul kõnnid, kaart käes, kaheksakilone seljakott seljas, ja pead selle kõigega mingil eluperioodil hakkama saama. Palverännakul õpid elama võimalikult väheste asjade ja soovidega ning mingil hetkel avastad, et palju rohkem ei olegi vaja. Rännakud on andnud kinnituse, et nii, nagu sa ise tahad olla, ongi sinu jaoks õige. Ei pea kellegagi võidu jooksma ei töökoha pärast ega spordi mõttes. Ei pea omama kellestki rohkem asju – see ei tee elu õnnelikumaks.”

Mis siis Andrust õnnelikuks teeb?

“Kõik. Eks ikka vahel mõned asjad ärritavad ka, aga tagantjärele vaadetes on need ebaolulised. Viimasele palverännakule läksin usuga, et Jumalal on mulle pakkuda ainult parimat. Rännakult olen igapäevaellu kaasa võtnud teadmise, et nii ongi. Jumalal on meile pakkuda ainult parimat: parimaid inimesi, parimaid olukordasid, parimat elu. Kui me vahepeal viriseme, siis ei saa me sellest lihtsalt aru.”

Palverännaku marsruut võib viia läbi kaunite maakohtade ja vaatamisväärsusi täis linnade.

“Kohalikud vaatamisväärsused polnud mulle nii tähtsad,” selgitab Andrus Mõttus. “Roomas küll mõtlesin, et lähen käin Colosseumi vaatamas. Ostsin pileti, seisin pika saba ära, jõudsin kohale ja olin seal kõige rohkem 15 minutit, siis tulin tagurpidi välja. See oli nii turism… Olin kuu aega hoopis teistmoodi elanud. Meid ümbritsevad ju pidevalt tuhanded asjad, kuid ometi märkame valikuliselt neid, mis on just meile tähtsad. Eks igaüks peab ise selgeks tegema, miks ta rännakule läheb.”

Kolme lapse isa Andrus Mõttus tunnistab, et rännaku põhiettevalmistused puudutavad just siinse elu ümberkorraldamist, et tööl ja kodus tõrkeid ei tekiks. Seljakoti pakkimine käib kähku, kui asjad on olemas. Palverännaku kulutusi võib jagada kolmeks: esiteks seljakott koos matkavarustusega, teiseks transport rännakukohta ja tagasi ning kolmandaks toit ja ööbimine.

“Kõik sõltub inimese nõudmistest. Enne viimast palverännakut arutasime abikaasaga, millal mul tasuks minna, ja ta arvas, et parem kevadel, sest suvel ei saa ta laste ja muruniitmisega üksi hakkama.” Andrus loodab, et ehk kunagi, kui lapsed juba suuremad, saavad nad koos abikaasaga rändama minna, ja lisab, et elus ei ole tähtis käia palverännakutel, tähtis on elada koos jumalaga.

“Kui palverännak viib sind jumalale lähemale, siis on sellest kasu. Mind on viinud. Ma vähemalt loodan.”

Kristel Schwede artikli „Palverännaku eesmärgid on erinevad“ esmatrükk oli ajakirjas Elukiri (nr 5/2010).

 

Andrus Mõttus

„Andrus Mõttus on kolme kõrgharidusega sportlik, ettevõtlik, nooruslik ja osav mees, kes kuulab tähelepanelikult, mida Jumalal on temale öelda. See suuri ettevõtteid juhtinud mitmekülgne ja lugupeetud mees teenib nüüd Kambja kogudust. Andrusel on vähemalt sama tubli naine nagu ta ise ja kolm toredat last.“ – sellise iseloomustuse leiab sel suvel Kambjas toimunud kristliku noortefestivali veebilehelt.

EELK peapiiskop Andres Põder ordineeris Andrus Mõttuse 15. juulil 2012 Tallinna Toomkirikus. EELK Konsistoorium kinnitas ta alates 16. juulist 2012 Kambja koguduse õpetajaks.

Diakoniks ordineeriti Andrus Mõttus 8. juulil 2011, ta oli aastatel 2011– 2012 Kambja koguduse diakon.

Andrus Mõttus on oma haridusteel lõpetanud Tõrva Keskkooli (1989), Eesti Põllumajandusülikooli majandusteaduskonna (1993), Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna (2006), Tartu Teoloogia Akadeemia (2012) ja EELK Usuteaduse Instituudi Pastoraalseminari (20
12).

Kuni vaimulikuametisse asumiseni tegutses Andrus Mõttus ettevõtluses (näiteks MuMa kaubamärgi all kohukeste tootmine Tõrvas).

Andrus Mõttus sündis 17. veebruaril 1971. aastal Tõrva linnas.

Kino maale
EelmineVastsündinud vallakodanikud
JärgmineKohtumine lastekirjanikuga oli soe ja südamlik