"Nagu ma proovin midagi öelda, siis sa…“

308

Kirjanikud raamaturiiuliga.„Tulime ja olime ja rääkisime, kuni hapnik toas lõppes… (peaaegu). Väga tore oli. Aitäh!“ kirjutas Helga Nõu Kambja raamatukogu külalisteraamatusse ning Enn Nõu täiendas teda ühesõnalise sissekandega „Super!!!“

Kirjanikepaari seltskonnas möödusid tunnid märkamatult, sest nende suhtlusstiil oli väga vahetu ning ergastav. Ikka ja jälle võis kuulda, kuidas rohkem kui viiskümmend viis aastat abielus olnud kaasad võitlesid tõsimeeli esinemisjärje pärast Vastastikused repliigid „Nagu ma proovin midagi öelda, siis sa…“ või „Ära tule vahele! Kõrvallausest tuleb uus jutt.“ või „Sa matad ära selle, mida mina räägin.“ varieerusid väga erinevas sõnastuses.

Kuulajate-osasaajate seisukohalt muutis selline aasiv rivaalitsemine kohtumistunnid tempokamaks, teemade- ja detailiderohkemaks. Kahju, et televisioon, muuseumid või teised mälu- ja päranditalletajad ei ole selliste kohtumisõhtute ehedat miljööd tulevaste põlvkondade jaoks talletanud. Helga ja Enn Nõu on lugejarahvaga kohtunud juba rohkem kui kolmveerandsajas raamatukogus.

Pärandiaasta vaimuga sobitusid suurepäraselt mõlema kirjaniku põnevad pajatused sellest, milliseid allikmaterjale – teiste isikute mälestusi, päevikuid, dokumente, vanu fotosid, folkloori, slängi jne – on nad oma loometöös kasutanud.

Enn Nõu rääkis pikemalt sellest, kuidas ta viimati kogus kaheksa aastat intensiivselt materjali, et kirjutada oma suguvõsa ainetel kolmeköiteline romaan „Vabariigi pojad ja tütred“, mis pälvis tänavu Jaan Krossi kirjandusauhinna.

Helga Nõu kinkis Kambja lastele tutvumiseks enda poolt koostatud lugemikud, mille jaoks ta on kirjutanud teatud-tuntud Kalevipoja folkloori ainetel kaasaegseid seikluslikke lugusid.

„Päev on natuke tühi, kui ei saa kirjutada,“ nentis tänavu sügisel oma 80. sünnipäeva tähistav Enn Nõu. „Kui kirjutad aga tunni-paar, on enesetunne hoopis parem.“

Nii Enn kui Helga Nõul on praegu käsil uus raamat. Helga viib oma noorsooloo tegevustiku Aafrikasse. Enn tahab kirjutada Tammsaarest inspireerituna teose ;Ma armastasin rootslast“. Ehkki tal vahepeal tekkis mõte muuta pealkiri kaasaja kontekstis korrektseks – „Ma armastasin rootslannat“ –, laitis selle kavatsuse kirjaniku hea tuttav, ajakirja Akadeemia toimetaja Mart Orav, kes oli kohal Kambja kohtumisõhtul.

Pärast kambjalastega kohtumist läks kirjanikepaar Leida Uri perekonna kutsel Simkale, sest nii Helga kui Leida pärinevad Raukaste suguvõsast.

Toivo Ärtis

Kino maale